XI Rahvuslaste Suvekooli märksõnad: õpetajanappus, suurpõgenemine ja iselõhkevad tuumarelvad

XI Rahvuslaste Suvekool peeti 21. septembril 2019 Tallinna Puuetega Inimeste Kojas (Endla tn. 59). Kavas oli kaks loengut ja üks film.

Avaloengus rääkis Tallinna kunstikooli direktor Märt Sults Eesti hariduselu juba pikemat aega vaevavast nähtusest – õpetajanappusest – ning pakkus sellele lahendusi.

Sultsi kinnitusel on õpetajanappusel kolm peamist põhjust: 1) õpetajakategooriate ärakaotamine; 2) koolikohustuse tahtlik muutmine naljanumbriks ja 3) vanavanemate ja lapselaste liigvähene suhtlus, kuna paljud vanavanemad käivad tööl.

Sults toonitas: õpetajaameti valib tavaliselt inimene, kel on selleks kutsumus. (Samal põhjusel valitakse näiteks arstiamet.) Seega pole palgasuurus esmane (kuigi on siiski kaunis oluline). Kui sellisel inimesel ei lasta aga oma tööd teha korralikult ning sunnitakse teda tegelema põhitöö arvelt mitmesuguste loomuvastaste asjadega, siis pole ime, kui ta ei pea vastu ja lahkub muule tööle. Sults juhtis tähelepanu Eesti peavooluajakirjanduses levitatavale valele, mille kohaselt on Eestis õpetaja kuupalgaks 1200 või 1350 eurot. Tegelikult on selleks enamasti hoopis 800 eurot.

Juba 1984. aastast hariduspõllul tegutsev Sults tõdes, et Eesti õppeasutuste taset on kõvasti alla viinud liigleebe suhtumine lohakasse või olematusse õppimisse. Selle suhtumisega rõhutatakse „inimõiguste, delikaatsete isikuandmete” jms. kaitse suurt vajadust õppurite puhul, kuid samas eiratakse pea täielikult aabitsatõde, et vabadusega kaasneb ka vastutus, iga õigusega aga sama suur kohustus.

Õpilaste käitumishäirete üheks olulisemaks põhjuseks on Sultsi sõnul see, et lastel pole pahatihti võimalik õppida elutarkust vanavanemailt, kuna nood käivad tööl pensionipõlveski.

Sults tõi oma loengu ilmestamiseks palju värvikaid näiteid nii oma eraelust kui ka pedagoogiteelt ning tekitas kuulajates sellega elavat huvi. Loengu lõpupoole juhtis ta aga tähelepanu kummalisele vasturääkivusele: Eestis on küll tehtud arengukavasid paljude valdkondade kohta, kuid mitte ainsatki sellist, mis ütleks, millist eestlast tahame näha näiteks paarikümne aasta pärast.

Tuumapommid lõhkevad relvalaos juba ise

Teises loengus tutvustas pensionil insener ja (relva)konstruktor, endine riigiametnik Marju Toom tuumarelvade üht murettekitavamat omadust nüüdisajal: vanemad tuumarelvad kipuvad nende kehva seisundi ja ebapiisavate hoiutingimuste tõttu lõhkema lausa ise. Toom käsitles põhjalikult selliseid juhtumeid Venemaalt, kuid lisas selguse huvides, et Ameerika Ühendriikideski pole olukord ses suhtes palju parem.

Toomi hinnangul ongi kõige häirivam see, et tuumareostuse tekkeks pole tuumasõda vajagi; piisab tuumarelvade iseeneslikust plahvatamisest kuskil relvalaos. Tuumarelv kui poliitiline argument pole nüüdismaailmas aga endiselt tõsiseltvõetav, kuna ränki kaotusi kannaks ka selle (esma)kasutaja ise.

Oma konstruktoripäevil aitas Toom kaasa elektrikahuri loomisele ning on juba aastakümneid tähelepanelikult jälginud kõike, mis seondub tuumarelvadega ja nende katsetustega, aga ka rahuotstarbelise tuumatehnoloogia kasutamisega.

Suvekooli lõpetuseks vaadati ühiselt lühikest, fotofilmina tehtud dokumentaalfilmi „Põgenemine” (valmimisaasta: 2014), mis tutvustab perekond Soovere lahkumist Eestist 1944. aasta sügisel toimunud suurpõgenemise käigus. Valik langes just selleteemalisele filmile sellepärast, et vahetult enne suvekooli toimumispäeva möödus suurpõgenemisest 75 aastat.

Ühtekokku osales kõnealusel koolitusel viisteist suvekoolilist.

Suvekooli korraldas Rahvuslaste Tallinna Klubi. Klubi on korraldanud rahvuslaste suve-, sügis-, talve- ja kevadkoole juba alates 2009. aastast, kuna peab väga oluliseks nii oma liikmete kui ka kõigi teiste teadmishimuliste inimeste harimist.

Tõnu Kalvet