- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: laupäeval, 16 aprillil 2016 17:48
-
Kirjutas Autor
-
Klikke: 12618
2012. aasta mai teisel nädalal ilmunud ajalehed „Saarte Hääl“ ja „Äripäev“ toovad ära Joakim Heleniuse suurosalusega varahaldusettevõtte Trigon Capital AS plaani rajada mitmele poole Eestis pajuistandused.
Autori küsimustele vastas Martin Mets Trigon Capitalist, et uuritakse võimalust väheefektiivselt kasutatavatel maa-aladel biomassi, eelkõige energiavõsa kasvatamiseks.
Martin Metsa öeldu kohaselt võimaldaks energiavõsa kasvatamine korrastada olemasolevat maastikupilti ning leida kasutamata maadele rakendus.
Informatsiooni saamiseks on pöördutud ka kirjalikult maa-ameti poole. Kirjas soovitakse saada andmeid põllumajanduslike maavalduste kohta Saaremaal, Pärnumaal, Võrumaal aga ka Ida-Virumaal ning Läänemaal.
Soovitakse suuremastaabilist põllumaade omanduse või kasutusõiguse konsolideerimist, mis võiks kasvatamise, töötlemise ning kasutamise seisukohalt olla otstarbekas. Trigon Capitali arvates tuleb pidada kasulikuks, et välismaisele kapitalile kuuluv ettevõte omaks ülevaadet Eesti Vabariigi maa-tagavarade kohta.
Selline käsitlus võib aga viia Eesti väljakujunenud maastikupildi muutumiseni, nn. võsakolhooside tekkeni. Välisinvestori vaimustus suurtootmisest ja soovunenäod mastaabiefektist ei pruugi kooskõlas olla isegi euromeetmetega, mis vähemalt sõnades sätestavad looduslike pärandkoosluste ning väljakujunenud maastikupildi hoidmise vajaduse, millest üheks tuntumaks on iga maaomaniku jaoks nn. niitmistoetus.
Maakonnad, mis on siiani igale eestlase, aga ka meie külaliste jaoks tuntud eelkõige kui looduslikult kaunid, on aga samas välja valitud PRIA toetustingimuste põhjal. PRIA toetab ainult selliseid istandusi, mis asuvad euroametnike arvates ebasoodsamates piirkondades.
Tuleb tõdeda, et eeltoodud äriplaanis on veel palju vastuolulisust ning seda nii majandusliku arvestuse kui sobivuse pärast maastikupildi, väljakujunenud asustusajalooga kui ka ühiskondlike ootustega.
Kahjuks on rahvusliku põllumajanduspoliitika puudumine Eesti Vabariigis viinud meid selliste arenguteni.
AARE PÄLLIN
Artikkel on pärit Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe "Rahvuslik Teataja" 7. numbrist (aprill - mai 2012).
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: laupäeval, 16 aprillil 2016 17:46
-
Kirjutas Autor
-
Klikke: 12233
16. Jüri Kuke mälestuskonverentsil Tartus 25. märtsil 2012 peetud ettekanne
Lugupeetud kohalviibijad!
Kui ajamasina abil õnnestuks Jüri Kukk tuua kõige sügavamast stagnatsiooniajast, 20. sajandi 70. aastate lõpust tänapäeva, siis avastaks ta küllap õige pea, et toonase ja praeguse ajakirjanduse vahel sisulist vahet pole. Nagu toona, nii valitseb tänapäevalgi informatsioonipuudus. Ajakirjandus kirjutab pahatihti vaid sellest, mida nii-öelda kõrgemal pool näha või kuulda soovitakse; tegelikud probleemid vaikib aga maha või siis pisendab ehk moonutab tundmatuseni. 20. sajandi 90. aastate 1. poolel Eestis valitsenud ajakirjandusvabadusest pole nüüdseks enam alles peaaegu midagi.
Tõsi küll, trükiväljaandeid, raadiojaamu ja telekanaleid on nüüdis-Eestis hulga rohkem kui oli näiteks 35 aasta taguses Eestis. Kuid lähemal vaatlusel selgub, et see mitmekesisus on vaid näilik ning tegelikult kirjutatakse ja räägitakse ikkagi nii, nagu istuks mingi tsensor ajakirjanikul kogu aeg selja taga, tulirelv või külmrelv vastu ajakirjaniku selga või kaela surutud.
Ja kui järele mõelda, siis see tsensor ongi olemas. Tema nimi on poliitkorrektsus. Selle kohaselt peab kõik ühiskonnas olema alati poliitiliselt õige, mitte aga lihtsalt õige. Enamgi veel, viimase viieteistkümne aasta kogemus Eestis ja mujalgi läänemaailmas näitab, et kui mingi asi on poliitiliselt õige, siis pole ta peaaegu kunagi tegelikult õige. Üks lihtsalt välistab teise.
Nüüdis-Eesti üks väljapaistvamaid suurvaime, Arvo Valton nägi praeguse olukorra teket ette juba rohkem kui veerand sajandit tagasi. Oma 1985. aastal ilmunud teoses „Tagasi tulevikku” kirjutas Valton informatsiooni kohta järgmist: „Informatsioonipuudus tehakse märkamatuks sellega, et uputatakse see informatsiooni sisse ära. Informatsiooniuputuse põhiline tunnus on see, et informatsiooni on vähe.”
Nüüdisaja Eesti, üldse lääne ajakirjanduses on informatsiooni pealtnäha tohutul hulgal. Selle sisse võib tõepoolest uppuda. Lähemalt vaatlusel aga osutubki lõviosa sellest informatsioonist kõige lihtlabasemaks infomüraks. Sellest vajaliku väljasõelumine on küll täiesti võimalik, ent nõuab kohati lausa erialast ettevalmistust. Nagu teada, said lääneriikide julgeolekuteenistused kõige sügavamal „külma sõja” ajalgi tublisti üle üheksakümne protsendi neile vajalikust teabest Nõukogude Liidu kohta Nõukogude Liidu enese ajakirjandusest. Sellega tegelesid luurajaväljaõppe saanud isikud.
Vajalikku teavet välja sõeluda ja sellest endale tervikpilt luua on võimalik tänapäevalgi. Kuna aga infomüra on praegu varasemast kordades rohkem, lõviosa inimestest aga pole luuraja ega elukutselise referendi oskustega, siis on ka tõese teabe hankimine ja levitamine nüüdisajal hulga raskem.
Tekib küsimus: millisest allikast, millisest väljaandest seda nüüdis-Eestis kõige kergem on hankida?
Kogu Eesti ajakirjanduse peale leidub vaid üks üleriikliku levikuga eestimeelne ajakiri – „Kultuur ja Elu” – ning ainult üks eestimeelne raadiojaam – Nõmme Raadio. Üleriikliku levikuga eestimeelset ajalehte pole aga juba alates 1995. aastast, s.t. ajast, mil lõpetas ilmumise nädalaleht „Eesti Aeg”.
Ajalehest „Eesti Aeg” Eesti ajakirjandusmaastikule jäänud tühja koha täitjaks on tasapisi saamas üks algselt klubiväljaandena mõeldud ajaleht – Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandja „Rahvuslik Teataja”.
Ajaleht „Rahvuslik Teataja” ilmub alates 2011-nda aasta juulist. Lehe avanumber jõudis trükikojast välja täpselt Sinimägede lahingu 67-nda aastapäeva mälestusürituse ajaks.
„Rahvuslik Teataja” oli algselt mõeldud väljendama Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmete seisukohti ja vahendama klubiliikmete teadmisi. Lehe levikuala pidi piirduma peamiselt Põhja-Eestiga.
Üllatuseks selgus aga mõne aja möödudes, et „Rahvuslik Teataja” pakub huvi arvatust suuremale kaasautorite- ja lugejateringile. Selle üheks põhjuseks on asjaolu, et leht pole mingi kindla partei hääletoru ega aja igavat poliitilist juttu, vaid ta kaasautorite hulka kuulub mitme erakonna eestimeelseid liikmeid või siis üldse parteituid. Samuti on „Rahvuslik Teataja” katsunud juba oma loomisest peale olla võimalikult mitmekülgne.
„Rahvuslik Teataja” kajastab nii Eesti kui üldse läänemaailma jaoks olulisi teemasid, mida nii-öelda peavoolu ajakirjandus käsitleda ei julge või kui vahel harva julgebki, siis ainult mokaotsast ja moonutades.
„Rahvusliku Teataja” trükiarv on olnud algusest peale tuhat eksemplari. Esimene kaks numbrit ilmus neljaleheküljelisena ja ebakorrapäraselt, järgnenud kolm numbrit aga juba 8-leheküljelisena ja kord kuus. Rahvuslaste Tallinna Klubi leidis, et praeguse seisuga on selline lehemaht ja ilmumissagedus piisav. Edaspidi, sobivamate olude saabudes on Rahvuslaste Tallinna Klubil kavas aga suurendada nii „Rahvusliku Teataja” mahtu kui ka ilmumissagedust.
„Rahvusliku Teataja” tegevust juhib ajalehe nõukogu, kuhu kuulub kolm isikut. (Muide, nõukogu kõik liikmed on tänasel konverentsil kohal.) Toimetuseliikmeid on kaks, nimelt peatoimetaja ning majandustoimetaja. Honorari toimetuseliikmed ega kaasautorid veel ei saa, kuid lehe majandusseisu paranedes olukord loomulikult muutub. Seni on ajalehte välja antud peamiselt klubiliikmete rahakoti najal. Pidevalt toetab „Rahvuslikku Teatajat” ka selle üks nimekamaid kaasautoreid ning levitajaid – Mart Niklus. Samuti on lehele tehtud ka mõningaid annetusi. Kui arvestada, et Rahvuslaste Tallinna Klubis on liikmeid vaid veidike üle neljakümne, siis ei saa senitehtut kuidagi kehvaks saavutuseks pidada.
Muuseas, tänase konverentsi ettekandjate nimekirjas on Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeid kokku neli, sealhulgas ka konverentsi korraldustoimkonna esimees.
Ajaloolise tõe huvides tuleb märkida, et Rahvuslaste Tallinna Klubi on oma häälekandja tekke eest paljuski tänu võlgu Põllumeeste Kogule. Nimelt ilmus tavakohaselt Põllumeeste Kogu häälekandjaks olev ajaleht „Rahvuslik Koguja” 2011. aasta esimesel poolel Põllumeeste Kogu ja Rahvuslaste Tallinna Klubi ühishäälekandjana. Just sealt said tuule tiibadesse paljud pärastised „Rahvusliku Teataja” kaasautorid. Seda enam, et klubiliikmete osakaal kaasautorite hulgas oli keskmiselt 75 protsenti. Just ühisväljaandest „Rahvuslik Koguja” said Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmed ajalehe planeerimise ja majandamise kogemuse.
2011. aasta juunis see koostöö lõppes. Juba juulis ilmus esimene „Rahvusliku Teataja” number. Sellest ajast peale on „Rahvusliku Teataja” areng olnud pidev, kuigi päevselge on seegi, et arenguruumi on lehel veel tublisti. Üks on aga kindel: senise arengu jätkudes ei kulu kaua aega, et „Rahvuslikust Teatajast” saaks ühel heal päeval ajalehe „Eesti Aeg” väärikas järglane ehk siis selline väljaanne, mida loeks huviga isegi Jüri Kukk, kui ta ajamasina abil nüüdis-Eestisse reisiks. Kas oma panuse sellesse annavad ka mu tänase ettekande kuulajad, näitab juba aeg.
Lõpetuseks julgustan kõiki eestimeelseid inimesi jagama oma teadmisi teistega. Sest nagu väga tabavalt kirjutas Arvo Valton oma 1985. aastal ilmunud raamatus „Tagasi tulevikku”: „Kui teadja ei täida oma võimalikku mõjuruumi tõe kuulutamisega, tulevad need, kes täidavad selle valega.”
TÕNU KALVET
Autor on „Rahvusliku Teataja” peatoimetaja.
