Kas Jüri Ratas lähendas maailmalõppu?

Jüri Ratta saavutatu sunnib küsima: „Mis toimub?! Kas maailmalõpp on lähedal?”

Sunnib seda küsima sellepärast, et Ratta eestvõttel on nüüdseks saabunud olukord, mis üldse mitte väga ammu oli täiesti mõeldamatu: keskerakondlased ja rahvuslased on mitte pelgalt ametlikud liitlased, vaid ka suhtuvad üksteisesse sõbralikult. Ja seda mitte üksnes juhtkonnatasandil (kus see oleks poliitilise sundabielu puhul paratamatu), vaid lausa rohujuuretasandil!

Kui keegi Eesti poliitikahuvilistest langenuks paari-kolme aasta eest koomasse ning tulnuks sealt välja alles äsja, siis ei uskunuks ta oma silmi. Kõige rabavam olnuks talle kindlasti kaks 2019. aasta augusti lõpunädalal Toompea lossi ees korraldatud meeleavaldust. Täpsemalt: Ratta valitsuse toetuseks korraldatud meeleavaldust. Seal avanes vägagi harjumatu vaatepilt: keskerakondlased ja rahvuslased sõbralikult läbisegi, ühise asja eest väljas, nagu olnuks tegu juba vanade relvavendadega.

Nende kohal ja keskel lehvis tõeline ühtsusevaim. Polnud märkigi sellest, et veel paari-kolme aasta eest oli nende puhul tegu olnud vaat et verivaenlastega. (Üksikud erandid muidugi välja arvatud. Aga erandeid leidub alati. Lihtsalt nad ei anna tooni.)

Vihavaen asendus sõbralikkusega

Olen käinud viimase viieteistkümne aasta jooksul arvukatel meeleavaldustel. Igal juhul palju arvukamatel kui „Harju keskmine” eestlane. Sageli olen ise olnud koguni korraldajarollis. Seepärast tunnen nägupidi kaunis paljusid meeleavaldajaid, s.t. tegusaid, tõelist kodanikujulgust ilmutavaid kodanikke. Mäletan nende meelsust väga hästi. Nende meelsuse põhjendusi niisamuti.

Mäletan, millist pahameelt, ajuti lausa vihkamist kiirgus patriootlikest meeleavaldajatest Keskerakonna kui venemeelsuse eestvedaja suunas. (Ei lugenud seegi, et pikki aastaid oli Keskerakond riigivalitsemisest üldse eemal.) Keskerakondlasi peeti ju reeturiteks, limukateks, ohmudeks, pugejalikeks, eestivaenulikeks, ühesõnaga: pahadeks.

Mäletan, millist hirmu ja ebameeldivustunnet kiirgus tol ajajärgul keskerakondlastest omakorda rahvuslaste suunas. (Kehakeel ei valeta!) Rahvuslasi peeti ju madalalaubalisteks, ajast mahajäänuiks, kiuslikeks, äärmuslasteks, ühesõnaga: pahadeks.

23. ja 30. augustil 2019 Toompea lossi ees polnud aga varasemast vastastikusest vaenust enam jälgegi. Seisti ja liiguti sõbralikult läbisegi, vesteldi endise „vaenuleeri” liikmetega heatahtlikult. Üks endine ERSP-lane, praegune innukas EKRE-lane tunnistas mulle otsesõnu, et oli paar aastat varem osalenud samas kohas meeleavaldusel, mis oli meelsuselt Jüri Ratta valitsuse vastu, ega osanuks toona uneski näha, et saabub kord aeg, kus ta – toonasest vaat et veelgi innukamalt – tuleb Ratta valitsust toetama.

Kuidas ja miks sai Rattast imetegija

Jüri Ratast võib nimetada Eesti poliitika tõeliseks imetegijaks – vähem kui poole aastaga õnnestus tal muuta endised vihavaenlased liitlasteks, kohati koguni sõpradeks. Ja ühisosa suureneb pidevalt. Midagi sellist pole suutnud ükski varasem Eesti valitsusjuht.

Ratas on küll veel võrdlemisi noor (täpsem on öelda: nooremas keskeas), ometi edestab poliitiliselt ja elutarkuselt paljusid tast eakamaid poliitikuid. Oskus säilitada ärevaimaski olukorras enesevalitsus ja tasakaalukus, jäädes samas truuks oma põhimõtteile ja eesmärkidele, eeldab ju hulga suuremat elu- ja poliitkogemust kui on Rattal.

Eraldi väärib Ratta puhul kiitust see, et tema esimeheksoleku ajal pole Keskerakonnas tümitatud „ülejooksikuid” – neid, kes on läinud üle näiteks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolele. Tümitamise asemel pani Ratas nad ikkagi tegutsema Keskerakonna huvides – seeläbi, et kaasas oma praegusesse valitsusse ka EKRE. Nii võiski näiteks 30. augusti meeleavaldusel näha kõnet pidamas endist keskerakondlast, praegust EKRE-last Peeter Ernitsat, ja polnud näha, et keskerakondlased oleks ta peale sisisenud või teda välja vilistanud. Hoopis vastupidi. Ernitsale plaksutati samuti kui teistele kõnepidajatele.

Ülalkirjeldatud, täiesti tavatul üksmeelel on muidugi oma kindel põhjus: vaja oli ühendada jõud hulga ohtlikuma, tõelise vaenuleeri vastu. Ennekõike Reformierakonna vastu. (Sotsiaaldemokraadid on pärast 2019. aasta parlamendivalimisi tõsiseltvõetavate poliitjõudude hulgast väljas.) On ju veel väga paljudel Eesti elanikel valusalt meeles see 17 aastat, mil Reformierakond oli Eestis järjest võimul.

Välismaailma jaoks Eestist loodud klantspildi taga peitus toona aga hoopis teistsugune tegelikkus – kurb ja masendav ning seetõttu paljusid Eestist lahkuma sundiv. Reformierakonna juhtpoliitikud elasid mõnusasti oma mullis, s.t. rööptegelikkuses, rahvale aga rääkisid, et Eesti elu on nii hea, et vajab veel vaid peenhäälestamist. Ja kui keegi julges vastu väita, et tegelik elu pole üldsegi nii roosiline, siis olid Reformierakonnal kohe varrukast võtta arvandmed Eesti hea majanduskasvu, pideva palgakasvu ja üldse muu hea kohta. Tegelikkuse ja statistika vahelise vastuolu puhul jäi tollal peale alati statistika. (Loe: mulliselajate soovunelmad.) Neid, kes julgesid kahelda „Eesti pidevas ja hoogsas õitsengus tänu Reformierakonna geniaalsele juhtimisele”, nimetati kiuslikuks, kibestunuks, ajast mahajäänuks, äärmuslikuks, üldse rumalaks ja pahaks.

Seitseteist reformierakondlikku aastat on ikkagi seitseteist aastat, mitte mingid seitseteist kevadist hetke. Seitseteist aastat, mil enamasti sammuti vales suunas ja tihtipeale tehti Eesti nimirahvuse arengule kasutuid või lausa kahjulikke asju. Jüri Ratta mõlemad valitsused on püüdnud reformierakondlike valitsuste tehtud kurja heastada. Ainult et seitsmeteistkümne aasta jooksul tehtud halba ei saa parandada paari-kolme aastaga. Selleks kulub ikka märksa rohkem aega. Eesti praegune valitsusliit ongi seda taibanud. Sellest siis ka endiste vaenlaste ootamatu muutumine liitlasteks.

Seesinane muudatus oli mullegi nii ootamatu, et viis mõtted lausa maailmalõpule. Olen lugenud ja kuulnud küllaldaselt igasugu kirjeldusi elu kohta pärast maapealse paradiisi saabumist. Seal öeldakse muuhulgas, et paradiisis saavad endised vaenlasedki üksteisega läbi sõbralikult. Rohusööjad julgevad siis viibida lihasööjate läheduses, viimastega koguni mängida, ega pea kartma oma elu pärast.

Seda on kena kuulda ja kujutleda, aga teatavasti peab maisele paradiisile ehk siis taevariigi saabumisele maa peale eelnema maailmalõpp. Teisisõnu: kannatusteaeg. See sunnibki küsima: kas Jüri Ratta saavutatud, täiesti tavatu üksmeel endiste vaenlaste vahel tähendab, et maailmalõpp on lähedal?

Muide, täiesti võimalik on ka teine seletus: kõige raskem on juba seljataga, sest selleks oligi „Eesti rahva seitseteist kannatusteaastat”. Nüüd saab siis elu minna ainult paremaks. Vahest küll veel mitte hüppeliselt, aga siiski pidevalt paremaks.

Ja isikut, kes seda saavutada on suutnud, sobib imetegijaks nimetada küll.

Imetegijaks ilma jutumärkideta.

Tõnu Kalvet