- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: pühapäeval, 11 septembril 2022 05:44
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 2935
„Ilmselt on vägivaldsed riigipöörded niisama vanad, kui on riigid. Ikka on tahetud võimulolijaid relva abil minema ajada.” Nende sõnadega algab Tiit Madissoni raamatu „Riigipööraja märkmik” peatükk „Riigipööramise lugu”.
Ses peatükis on juttu sellestki, kuidas Madissoni süüdistati 1996. aastal alusetult riigipöördekatse ettevalmistamises ning ta sama alusetult ka vangistati. „Algas halenaljakas jant, mis lõppes 14. novembril 1997 ainukese „riigipööraja” amnesteerimise ja vangimajast vabastamisega,” kirjutas Madisson samas peatükis.
Järgmist korda sattus Madisson üldsuse sama suure tähelepanu alla 2004. aasta suvel – siis, kui tahtis Lihulas püstitada mälestusmärgi Teises Eesti Vabadussõjas sõdinud eesti sõjameestele. Toona surus Eesti keskvõim – oma välismaiste suunajate survel – selle ettevõtmise aga jõuga maha: saatis salaja korravalvurid (?) mälestusmärki eemaldama. Need eemaldasidki. Toore jõuga. Oma rahva vastu kätt tõstes.
Juhtus see sündmus 2. septembril 2004.
Riigipöörde-hirmutunne oli ehtne
Mäletan seda päeva väga hästi, kuigi viibisin toona hoopis välismaal – Lõuna-Ungari suurimaks linnaks olevas Pécsis, kus töötasin „Elcoteqi” tehases parajasti väljaõppel olevate eestlaste tõlgina. Mäletan hästi meid kõiki toona haaranud hirmutunnet. Küsisime üksteiselt: mis Eestis toimub? Kas tõesti on Eestis tehtud riigipööre? Kas me ei saagi enam Eestisse tagasi, vaid peamegi jääma välismaale – nii, nagu need Eesti kodanikud, kes sattusid välismaal olema 1940. aasta juunipöörde ajal?
Olen küll pärit „Eesti Metsikust Läänest” – „Kopli liinidelt”, – mistõttu on mind hirmutada kõike muud kui kerge, ent tunnistan häbenemata, et tundsin 2. septembri Lihula-juhtumist kuuldes ja lugedes ikka tõsist hirmu. Jah, muidugi, ungari keele oskajana, kel ungari keeleruumis üsna palju sõpru-tuttavaid, suutnuksin eluga Ungaris kohaneda kiiremini kui teised Pécsis väljaõppel olnud eestlased. Kuid leppida väljavaatega, et võimalused Eestisse naasta on kõik läbi lõigatud määramata ajaks, polnud kerge minulgi. Pidanuksin ju elu välismaal alustama ikkagi peaaegu nullist.
Hirmu tekitas meis asjaolu, et Eesti valitsus polnud taasiseseisvumisjärgsel ajal veel kordagi kasutanud jõudu oma rahva vastu, ammugi veel nii isamaalise ja ülla ettevõtmise mahasurumiseks kui seda oli Madissoni mälestusmärgi-algatus. Muidugi mäletasime, et kümmekond aastat varem oli olnud nii-nimetatud jäägrikriis, ent too oli jäänud rahva mällu ikkagi mundrimeeste omavahelise jagelusena. Mundrikandjaid oma rahva vastu polnud Eesti võimud saatnud enne 2. septembrit 2004 ju veel kordagi.
Hirm hajus, usaldamatus jäi
Pärast selgus, et me hirm oli olnud siiski liialdatud. Saime kõik kodumaale naasta, ja elu paistis jätkuvat nagu ennegi.
Ent siiski mitte enam täpselt samamoodi kui enne. Midagi väga olulist oli me hinges purunenud. Nimelt usaldus Eesti võimude vastu. Olles näinud, kuidas Eesti juhtkond käitub „me välismaiste sõprade” alandliku teenrina, kes valmis nende heakskiidu nimel minema oma rahva vastu, kas või toore jõuga, oli üliraske, kui mitte lausvõimatu pidada sellist juhtkonda meie huvide esindajaks ja kaitsjaks.
Tollane peaminister Juhan Parts taastas mu silmis suure osa oma tõsiseltvõetavusest alles tänavu suvel, kui julges avalikult tunnistada, et Ukraina on ülikorrumpeerunud riik ja et Eesti elektribörs on kuritegelik. Kuni tolle hetkeni ei osanud ma eales aimata, et kord saabub aeg, mil hakkan taas Partsist arvama hästi.
2. septembril 2004 Lihulas toimunu oli mu elus tähtis verstapost, kuna andis otsustava tõuke mu muutumisele Euroopa Liidu arvustajaks, kuni koroonaviiruse-hüsteeria puhkemiseni lausa eurovastaseks. Maakeeli: iseseisvuslaseks.
Iseseisvuslane oli kuni oma elu lõpuni ka Madisson. Talle ei meeldinud ei Nõukogude Liit ega Euroopa Liit.
2. septembril 2022 sai mu jaoks üks ring täis. Tol päeval avati Lihulas mälestuskivi Tiit Madissonile. Olin selle pidulikul avamisel algusest kuni lõpuni. Rõõmustasin, et Sihtasutus Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks (lüh. SAPTK) oli teinud selle mälestusmärgi püstitamiseks tulemusliku korjanduse ning seejärel hoolitsenud selle eest, et mälestusmärk saaks kenasti valmis ja pidulikult avatud. Avamistalitust jälgides meenus mulle 18 aastat varem Pécsis kogetud hirm, ent meenusid ka vestlused Tiiduga, sealhulgas ta kindel lootus, et „„Objektiivi”-poisid” (loe: SAPTK-i võtmekujud) võtavad talt teatepulga üle.
Nüüdseks tundub, et on võtnudki. Mõistagi meie ajale kohasel viisil, kuid ikkagi võtnud.
Riigipöörde-tunne on mu hinges aga tagasi. Nähes, kuidas igal pool Eestis lehvib lisaks meie lipule ka täiesti võõras plagu, ja kuidas Eesti juhtkond on seadnud selle plagu omanikriigi huvid tähtsamaks Eesti ja eestlaste huvidest, ning kuidas viimase poole aasta jooksul on Eestis käivitunud nii ulatuslik venestamine, millest Stalini-ajal (1950. aastal) sündinud Tiit Madisson ei osanuks undki näha, on mul üha enam tunne, et Eestis on toimunud veretu riigipööre. Selline, mille täpsed asjaolud saame teada alles millalgi edaspidi.
Madissonil teatud mõttes vedas, et tema silmad seda enam ei näinud: ta lahkus me hulgast 2021. aasta suvel. Veendunud iseseisvuslasena ta vaevalt et rõõmustanuks „sini-kollase Eesti” tekke üle.
Ent see on juba eraldi jutt.
Lõpetuseks: säilitagem mälestus Madissonist kui rahvuslasest, kes jäi aatemeheks kuni lõpuni ja saab – oma mõningatele nõrkustele vaatamata – olla suurtele tegudele innustajaks tulevastelegi eesti põlvedele!
Tõnu Kalvet
Esmaavaldatud internetiväljaandes "Objektiiv" 9. septembril 2022.
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: kolmapäeval, 10 augustil 2022 10:34
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 3298
Võitlus kujuteldava vastasega on üks asi, võitlus pärisvastasega aga hoopis teine asi. Segi neid ajada ei tohi. Vastasel juhul võib segiajajat tabada väga ebameeldiv üllatus.
Karate-nimelises võitluskunstis kannab võitlus kujuteldava vastasega jaapanikeelset nime kata. Võitlusliike pärisvastasega on karates rohkem kui üks, ent tuntuim neist on kumite.
Eesti võimude viimase aja tegevus Ida-Virus, eriti Narvas, meenutab katat. Tehakse hoogsaid, uljaid liigutusi, võetakse kõige mitmekesisemaid poose, olles samal ajal sisimas täiesti kindlad, et vastane on vaid kujuteldav ja et mingit vastulööki pole karta. Sellest põhimõttest lähtudes on Eesti võimud käitunud ka „monumendisõjas”. Monumentide eemaldamise vastasleer on Eesti võimudele nagu tühi koht, midagi sellist, mis on olemas üksnes kujutluses, ning mis peab igal juhul alandlikult taanduma.
Sellist kujutelma üksnes tugevdas Narva linnavõimu äsjane otsus teisaldada kõnealune tankimonument ise. Piisas vaid peaministri külaskäigust Narva, näpuviibutusest, ja juba Narva linnaisad teatasidki, et ajavad asja korda ise, vabatahtlikult.
Täitsa võimalik, et ajavadki. Kas piitsa või prääniku mõjul. Toimetavad tanki selle praegusest asukohast kuhugi mujale. Muidugi põhjenduste saatel, et „see võtab pinged maha, nii on parem meile kõigile” jne.
Ainult et nemad ei moodusta veel kogu vastasleeri. Jah, neid võib tõepoolest ära hirmutada või ära osta, kuna nende hulk on võrdlemisi väike. Aga kuidas ära hirmutada või ära osta vastasleeri ülejäänud osa – maakonna ulatuses mitukümmend tuhat inimest, Eesti ulatuses koguni sadu tuhandeid inimesi? Kust võtta selleks piisavalt hirmutamisvahendeid või „määrimisraha”?
Ja vaat siin muutubki Eesti võimude uljas kata hoopis kumiteks – vabavõitluseks. Selliseks, kus on olemas pärisvastane.
Kas Eesti võimud suudavad oma vaimu selleks võitlusstiilimuutuseks ümber häälestada või mitte, ma ei tea. Meie peaks seda aga proovima küll.
Poliit-kumite tõenäolisemad (vastu)löögid
Mida siis toob kaasa jõuga ülesõitmine narvakate ja teistegi ida-virukate tahtest?
Esiteks, löögi alla satuvad Narvas ja mujal Ida-Virus olevad eestimeelsed mälestusmärgid. Ennekõike muidugi Sinimäe-kandis.
Kuidas suudaks Eesti võimud neid mälestusmärke kaitsta? Kas nii, et mineerivad nende ümbruse? Või paigutavad sinna alalise valve? Kui valivad viimase lahenduse, siis kes sinna valvesse saadetakse? Kas vabatahtlikud, kaitseväelased, politseinikud, või keegi muu? Ja kust võetakse raha nende töövaeva kinnimaksmiseks? Ja kui nad on parajasti seal valves, siis kes teeb ära nende päristöö? Kas nende asemele palgatakse uued?
Väga võimalik, et osa innukaist „Ukraina-sõpradest” lähebki praegu, suvisel ajal, sinna telkima ja valvama. Aga kas nad jäävad sinna ka pärast külmade tulekut? Kas Ukraina lipu lehvitamisest ning „slava Ukraini!” hõikamisest saadav soojus on ikka piisav, et vältida lehvitaja ja hõikaja alajahtumist? Või ehitatakse valvajatele iglud ning käiakse neid talvelgi toitlustamas väliköögiga?
Ja mis saab siis, kui „kujuteldav vastane” võtab kasutusele veelgi veenvamad vastumeetmed? Esialgu küll veel sabotaaži kujul, ent seejärel juba ka palju aktiivsemalt? Ei tasu unustada sedagi, et Ida-Virus leidub sitkeid, hea väljaõppega meesterahvaid omajagu. Nende senine leplikkus Eesti keskvõimu poliitika suhtes on tulenenud mitte hirmust ega austusest, vaid sellest, et keskvõim pole neid mainimisväärselt alandanud ega pitsitanud (kuni Ukraina-hüsteeria puhkemiseni), samuti on elatustase Euroopa Liidu ääremaalgi olnud ikkagi parem kui kas või kohe teispool Narva jõge.
Kas Eesti sisekaitseorganid siis ei suudaks neid jälgida ja ohjeldada?
Vastus on: kindlasti mitte, kuna lihtsalt inimesi ega vahendeid pole selleks piisavalt.
Politsei saab oma informaatorid sokutada küll organisatsioonidesse, ent mitte igasse sõpruskonda, kel sama meelsus. Sõpruskonnad pole ju registreeritud; neid on nii arvukalt, et nende järel nuhkimiseks ei piisa isegi elektroonilisest luurest. Seda enam, et infoajastul on inimesed päris hästi kursis võtetega, mille abil end elektroonilise nuhkimise vastu kaitsta.
Arvesse ei tule ka mõjutamine massiteabevahendite kaudu, kuna need on – oma valetamiskalduvuse tõttu – kaotanud mitte pelgalt ida-virulaste silmis, vaid paljude teistegi silmis usaldusväärsuse.
Ainus – tõepoolest ainus! – võimalus olnuks käituda narvakate ja teistegi ida-virulastega väärikalt, nende eripära ja vajadustega arvestavalt. Seda enam, et need vajadused ei kujuta mingit ohtu ei Eesti riigi majandusele ega julgeolekule. Puudus vähimgi tõsiseltvõetav põhjus asuda ida-virulasi halvustama ja survestama.
Seda aga ei tehtud. Sest katat harrastav Eesti juhtkond oli kindel, et võitleb ainult kujuteldava vastasega, ja et too peab laskma kõrvad lonti ning kogu aeg alandlikult taganema.
Millal Eesti võimude poliit-katast saab poliit-kumite, näitab juba aeg.
Julgen pakkuda, et see aeg pole enam väga kaugel.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet