Kasutagem võimalust rääkida tõeliselt olulisest!

Kõik geniaalne on lihtne. See kehtib ka tõeliselt oluliste asjade puhul. Just sellistest asjadest aga saabki rääkida alati, kui esinejaks on Riina Solman või Jüri Ratas. Veel parem: mõlemad koos.

Väga hea võimalus seda teha on juba 9. aprillil 2024 Tallinnas Nõmmel. Täpsemalt: Von Glehni Teatris (Pärnu maantee 326, endine kino „Võit“ maja). Sest mainitud päeval kl. 19.00 toimubki seal kohtumisõhtu Solmani ja Rattaga. Korraldajaks on Isamaa Nõmme ja Mustamäe osakond. Oodatud on aga kõik, kel asja vastu huvi.

Põhitingimus on: rääkida asjast, vältida ümmargust juttu! Sest ümmargust juttu kuulevad mõlemad esinejad oma igapäevatöös niigi üle mõistuse palju. 

Kel jalg vähegi tatsub ja suu liigub, tasub niisiis minna kohale ja rääkida mõlema esinejaga asjadest nii nagu need on. Vähimagi kiuslikkuse või pahatahtlikkuseta, kuid seda asjalikumalt.

Kes mingil põhjusel kella 19-ks Nõmmele kohe kuidagi ei jõua, see teadku, et asjast saab rääkida veel ühe isamaaliselt meelestatud endise ministriga. Nimelt kohtub samal päeval kl. 17.30 Lasnamäel kultuurikeskuse „Lindakivi“ kohvikus huvilistega Eesti eelmise valitsuse infotehnoloogia- ja ettevõtlusminister Kristjan Järvan.

Eriti kärmed Eesti patrioodid võivad jõuda aga koguni mõlemale kohtumisele. 

Sest siis saab pärast rahulolevalt tõdeda: „Päev on läinud täie ette!“

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

P.S. Käesolev kirjatükk oli juba valmis, kui selgus, et Nõmmel toimuva kohtumisõhtu algusajaks on ikkagi kl. 18.00. Segaduse tingis asjaolu, et Isamaa liikmetele saadetud iganädalases ringkirjas oli sama sündmuse algusajaks märgitud kl. 19.00. Seega tuleb isamaalistel Eesti inimestel 9. aprillil 2024 siiski valida, kumba kõnealust kohtumisõhtut eelistada. Kindel on aga see, et ükskõik kumba eelistada, valik on ikka õige.

T. K.

Isamaa 2024. aasta valimisloosungi tõlge

Ukraina peab võitma,
et suust väljas keel,
ja kukele sõitma –  
ta nii õigel teel!

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Valminud Tallinnas 25. märtsil 2024 kl. 5.59.

Ära sööma sunnitud oma kõrvalest on alles kättemaksu algus...

Kaitsetuid, süütuid inimesi 22. märtsil 2024 Moskvas tapnud isikud tabati ruttu: vähem kui ühe ööpäevaga. Ühele neist kujunes vahelejäämine veel eriti meeldejäävaks. Ta vahistanud eriüksuslane lõikas talt kõrvalesta ära ja sundis seda ära sööma, teatas 23. märtsi pärastlõunal Ungari internetiväljaanne „Mandiner“. 

Kõrvalestasööjal ja ta kuriteokaaslastel vedas kõvasti, et eriüksuslastele oli antud range käsk vahistada nad elusalt. Muidugi mitte heasüdamlikkusest, vaid selleks, et neilt võimalikult palju teavet kätte saada. Muidu... Mingitest „euroopalikest väärtustest“ nendega ringikäimisel ei maksnud küll unistada.

Üks kinnivõetutest tunnistas ilma pikema vastupuiklemiseta, et oma veretööd oli teda ajendanud sooritama raha. Täpsemalt: pool miljonit Vene rubla. „Mulle öeldi, et mine ja tapa inimesi, pole tähtis, milliseid,“ tunnistas kinninabitu.

Mis ootab teda ja ta kuriteokaaslasi pärast vajalikust teabest tühjakspumpamist, on taibata küllap lihtne. Nagu sedagi, mis ootab tabamise korral selle töö tellijaid, olgu nood siis nii mõjukad ja pidagu end nii puutumatuks kui tahes. 

Moskvas juhtunu näitas selgelt, et Vene–Ukraina sõda käib kindlate mängureeglite järgi, ja et 22. märtsi veretööga oli neid reegleid rängalt rikutud. Mainitud sõja eesmärk lääneriikide vaatenurgast pole ju kunagi olnud Venemaa alistada ja hävitada. Eesmärk on olnud Venemaad nõrgestada, suunata ta Euroopa turult Aasia turule. (Turuvahetus ongi suuresti õnnestunud; alistamine muidugi mitte; ei saagi õnnestuda.) Ainult väga eluvõõras või läbinisti valelik inimene sai seni väita, et Venemaa peab Ukraina vastu täiemahulist sõda. (Kena „täiemahuline sõda“ küll, kui selle üks osapool maksab teisele naftatransiidi eest renti ja mõlemad täidavad lepingut ausalt!)

Vene karu on nüüd aetud vihaseks. Ta on tagajalgadel ja lõriseb ähvardavalt. Ainus viis ta uuesti maha rahustada on alustada rahuläbirääkimisi nii ruttu kui võimalik. Ja siis juba tema tingimustel, mitte „kirik keset küla“-põhimõttel. Kui enne 22. märtsil juhtunut oli mingisugunegi kompromissivõimalus, siis nüüd seda enam pole.

Kes tahab muutunud olukorraski hõigata „Eesti on sõjas!“ ja kutsuda üles jätma valimisõigusest ilma Eestis elavad Venemaa ja Valgevene kodanikud, kuna nood olevat Eestile suur julgeolekuoht, peab olema küll oivaline, ülikogenud karutaltsutaja...

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

 

15. märts – üks paljudest ilmekatest näidetest Ungari sirgeselgsuse kohta

15. märts on Ungari rahvuspüha. Just seda kuupäeva loetakse  1848. aasta Ungari revolutsiooni alguspäevaks. Ungari rahvad eesotsas madjaritega ajasid tookord selja sirgeks: hakkasid vastu Habsburgide valitsejasoo juhitavale Austria ülemvõimule ning tahtsid taastada oma riikliku suveräänsuse.     
Ungarile iseloomulikult võitlesid Ungari hüvangu nimel Ungari kõigi rahvaste esindajad: lisaks ungarlastele veel slovakid, serblased, russiinid ja paljud teised. Iga rahvas teadis, et ta heaolu on parimal viisil tagatud just Ungari püha krooni kaitse all. Seetõttu oligi igaühel neist kaks rahvuslikku eneseteadvust: vastavalt enda oma (slovaki, serbia, russiini jne.) ning ühine (ungarlase kui poliitrahvuse oma).  
Rahvuslik mitmekesisus väljendus selgelt ka tollase revolutsiooni juhtkujude, võtmeisikute puhul. Sealhulgas ka kahe tuntuma võtmekuju – Lajos Kossuthi ja Sándor Petőfi – puhul. Esimene neist oli osalt slovaki päritolu, teine aga läbinisti slaavi päritolu: isa poolt serblane, ema poolt slovakk. Ometi pidasid mõlemad ennast ennekõike ungarlaseks. Ja olid selle üle uhked. 
Nüüdseks on juba teada, et 1848. aasta Ungari revolutsioon oli tegelikult üks osa pahatahtlike salaseltslaste pea üheaegsetest võimuhaaramiskatsetest mitmel pool mujalgi Euroopas. See asjaolu ei vähenda aga põrmugi kõike seda head, mida 1848. ja 1849. aastal tegutsenud Ungari riik tegi. Ega pisenda vähimalgi määral selle riigi tekitatud suurt rahvuslikku vaimustust Ungari rahvaste hulgas. Nii ungarlased kui teisedki Ungari rahvad ajasid taas selja sirgu. Habsburgidele ustavaks jäänud sõjaväeosad ei jaksanudki nende rahvaste vastupanu enam maha suruda, vaid olid sunnitud appi kutsuma Vene Keisririigi väeüksused. Ja ka siis tuli mahasurujatel näha väga suurt vaeva, et ungarlaste ja teiste Ungari rahvaste vastupanu maha suruda.
1848. aasta revolutsiooni taastatud sirgeselgsuse-tunne on saatnud Ungari rahvaid siiani. Seda ei suuda maha suruda ega välja juurida ka Euroimpeeriumit luua tahtvad salaseltslased koos oma käepikendustega. Ungari rahvaste vabadusearmastus on nii tugev, et selle vastu purunevad kõik vaenlaste ponnistused.
Palju õnne rahvuspühaks, Ungari!
Tõnu Kalvet   
 
© Tõnu Kalvet 
 

Eestlase elujõuline emakeel

Eestlasel on meeles veel
oma kaunis emakeel,
mil elujõudu ohtralt veel.
Ta jõudsalt tulevikku teel.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet  

Valminud 14. märtsil 2024 kl. 12.30 Tallinnas.