Lootustandev (sala)sõnum Riina Solmanilt

„Lootus jääb, lootus jääb,” laulab ühes oma tuntumas laulus Tallinna linnavolikogu liige Märt Sults (esinejanimega: Ümeramees). Väljaõppinud psühholoogina on talle veel eriti hästi teada, kui oluline on inimesele lootuse olemasolu. Senise elu jooksul on ta andnud nii sõna kui teoga lootust paljudele – nii oma tuttavaile kui neilegi, keda ise ei tunne, kuid keda oma eeskujuga ometi on mõjutanud.

Lootust väga paljudele annab ka Sultsi ühe volikogukaaslase, Riina Solmani hiljutine sõnum. Tõsi, varjatud sõnum, kuid igale vähegi taiplikule siiski täiesti arusaadav sõnum.

Nimelt tegi Solman 2022. aasta märtsi algupäevil ettepaneku nimetada üks Tallinna tänav Ukraina praeguse presidendi järgi Vladimir Zelenski (ukrainapäraselt: Volodõmõr Zelenskõi) tänavaks.

„Eesti Päevalehe eilse juhtkirjaga sarnaselt mõeldes arutas Isamaa Tallinna volikogu fraktsioon sel teisipäeval Urmas Reinsalu ettepanekut, nimetada mõni Tallinna tänav Zelenskõi nimeliseks. Käisin välja mõtte teha Tallinna volikogule ettepanek nimetada mõni Tallinna väljak Ukraina nimeliseks. Seega, teeme mõlemad! Laagna tee Ukraina (või Zelenskõi) teeks ja Superministeeriumi esise nimetame Ukraina väljakuks. Näitame tegudega, et oleme päriselt koos ukrainlastega ja toetame neid, me ei karda agressorit,” kirjutas Solman arvamusloos, mis ilmus „Eesti Päevalehe” võrguküljel 3. märtsil.

„Noh, ja siis?” võib nüüd küsida mõni pealiskaudsem lugeja. „Mis selles siis erilist on? Poliitikud kirjutavad arvamuslugusid ja teevad igasugu ettepanekuid ju kogu aeg. Ja tänavailegi antakse nimesid. Tuttav lugu ju.”

Tuttav küll, aga üksnes esmapilgul. Tasub lugeda ka ridade vahelt.

Laskem korraks vaimusilma eest läbi Tallinna tänavad, mis on saanud kellegi nime. Anton Hansen Tammsaare tee, Eduard Vilde tee, Juhan Sütiste tee, Ants Lauteri tänav, Lydia Koidula tänav, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi tänav, Jaan Poska tänav… Ja nii veel pikalt.

Nüüd aga küsigem: mis on nende kõigi puhul ühine?

„Suured teened,” tuleb esimesena keelele.

Õige, ent sellest ei piisa. Midagi on veel, ja veelgi vaieldamatum, veelgi ühisem.

Asja tuuma aitab tabada see, kui proovida mõelda, kui tõenäoline on minna kedagi ülalnimetatuist usutlema. Kas või selleks, et küsida talt: „Mis tunne on, kui sinu järgi on nimetatud tänav?”

Just-just! Siis taipab küllap kõige pikatoimelisemgi, et kõigil äsjaloetletuil on täidetud üks vältimatu nõue, mis Vladimir Zelenskil seni veel täitmata.

Tõsi, kui Tallinn asuks näiteks Kesk-Aasias või Põhja-Koreas, siis kõnealust nõuet muidugi poleks. Aga kuna asume lääne kultuuriruumis, siis ikkagi on. Surmkindlalt.

Eestil pole seni õnnestunud aidata Zelenskil seda nõuet täita. Seetõttu ongi Zelenski tänav siiani Tallinnast puudu.

Õnneks pole Eesti oma sellealastes jõupingutustes siiski üksi, vaid on saanud ka rahvusvahelist abi. 2022. aasta märtsi alguse seisuga oli tehtud juba vähemalt kolm katset kõrvaldada viimane takistus, mis ei lase Tallinna linnavolikogul nimetada tänavat Zelenski järgi. Neist ühe katse tegi ühe maailmakuulsa saksa helilooja nime kandev väeüksus, teise aga Eesti omaaegse suure tšetšeeni sõbra – Džohhar Dudajevi – rahvuskaaslastest koosnev väeüksus.

Ent ärgem heitkem meelt! „Visadus viib sihile,” ütleb eesti rahvatarkus. Sama mõttega rahvatarkusi on paljudel teistelgi rahvastel. Ja Eesti pole maailmas üksi. Meil on sõpru ja austajaid igas ilmakaares. Nii mundris kui erariides. Võib olla täiesti kindel, et vähemalt keegi neist aitab kõrvaldada viimasegi takistuse, mis ei lase Tallinna linnavolikogul nimetada mõnda tänavat Vladimir Zelenski järgi.

Riina Solmani, Urmas Reinsalu ja teiste selle ettepaneku teinute kursisolekus taustaltoimuvaga pole põhjust kahelda. Nende ettepanek ei sündinud ju tühjalt kohalt.

Aitäh lootusesõnumi eest, tublid Zelenski-ettepaneku tegijad! Sest on lootust, et kui viimane nõue täidetakse, siis lõpeb ka sõjategevus Ukrainas kiiremini kui lõppenuks muidu.

Seega: lootus jääb!

Tõnu Kalvet

 © Tõnu Kalvet