Sangariootus

Kord Mari istus akna ees,
nukral pilgul vaatas välja:
„Kas vähemalt mu jõulumees
annab mehe mõõdu välja?”

Ah et miks on kurb ta meel,
miks ei pillu laule, nalju?
Sest et allakäiguteel
näinud mehi liiga palju.

Näeb, kuis valetavad need,
küürutades endal selga,
väites, et käib eksiteed
see, kes Covidit ei pelga.

Näeb, kuis kardab iga „mees”,
väristades aina jalgu.
Neil arg on pilk ja mask on ees,
miski üha püksi valgub.

Kus liiguvad? On näha see:
vine kõva kannul heljub,
ja saadab kullakarva tee.
Täitund mähkmel kärbseid hõljub.

Ja Maris kurbus, viha keeb,
välja kisub häält nii valju:
„Kas tõesti nõnda  s a n g a r  teeb,
keda austand me nii palju?!”

Siis vakatab. Näo selgeks lööb.
Soov tal korraga nii selge:
„Tee sangariks taas mees-amööb,
vaid siis me tulevik on helge!”

Kell kukkus. Saabus jõulumees.
Kinke jagas. Puhkas jalga.
On Maril õnnis ilme ees,
ta seda põrmugi ei salga.

Tõnu Kalvet


Valminud Tallinnas 18. detsembril 2021 kl. 17.30–19.15.

 

© Tõnu Kalvet