Järelehüüe Heiki Treierile

„Üks asi on olla rahvuslane. Teine asi on olla lammas.”

Selle tõdemusega lõpeb ühiskonnateadlase Edgar Kaskla kirjutis „Poliitiline mõte 1988”, mis ilmus ajakirja „Vikerkaar” 1990. aasta 3. numbris.

Rahvuslaste Tallinna Klubi (lüh. RTK) liige Heiki Treier oli sündinud lamba-aastal (1955-ndal), kuid lamba iseloom ei olnud tal kohe kindlasti. Seda võivad kinnitada kõik, keda elu temaga kokku viis.

Alates 13. aprillist 2018 on seda kinnitavate isikute hulk lõplik. Neid enam ei lisandu. Sest et samast päevast peale ei lisandu enam ka päevi Heiki Treieri eluteele. See tubli mees, paljude laste isa, lahkus just tol päeval Toonelasse. 62-aastasena, kahe ränga haiguse koondrünnaku tagajärjel, mis tabas teda otse tööpostil. Ei aidanud enam ka eriväelasetervis.

Nõukogude armee erivägedes tapjaagendi-väljaõppe saanud Heiki ei osanud uneski näha, et ta eriväelasetervis pannakse proovile paarkümmend aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist, pealegi mitte kuskil Venemaa avarustel, vaid Tallinnas, ja et seda, oma viimset võitlust, tuleb tal võidelda sõna otseses mõttes surmani.

Nimelt võeti Heiki perelt 2011. aasta mais seadusevastaselt ära viis alaealist last, üks aga rööviti veidi enam kui kuu hiljem, oma kolmandal elupäeval pettuse ja vägivalla abil otse sünnitusmajast. Äravõtjaks-röövijaks olid… linnavõimu esindajad!

Kuna erivägede-päevilt tuttavaid võtteid ei tohtinud Heiki oma laste tagasisaamiseks kasutada, tuli tal kasutada muid vahendeid: kohtu ja üldsuse abi. Samuti kirjavahetust lapseröövlite ja teistegagi. Tänu sellele laienes ta niigi lai tutvusringkond veelgi, samuti omandas ta perekonnaõiguse vallas sama vilumuse, mis tavaliselt omane selle valdkonna juristidele. Lisaks tuvastas, et laste äravõtmisest oli tehtud äri. Ainuüksi temalt äravõetud laste pealt teeniti iga kuu tuhandeid eurosid.

Kõigest sellest polnud aga märkimisväärset abi. Veidi enne kaheaastaseks saamist suri kuritahtliku hoolimatuse tagajärjel noorim ta äravõetud lastest – toosama pisitüdruk, kes oli kõiki seadusi rikkudes röövitud kolmepäevasena otse sünnitusmajast, ema käte vahelt.

Meeleheitel pereisana oli Heikil vahepeal tõsine kavatsus hankida endale (kas või toonaselt Balti jaama turult) automaat ja minna ta perele ülekohut teinutele kätte maksma. Siinkirjutajal tuli näha tublisti vaeva, et veenda täiesti õigustatud viha tundvat Heikit sellest plaanist loobuma. Peamine põhjendus oli: lastel on vaja isa; kui isa istub vanglas või langeb võitluses ülekohtustega, siis ongi lapsed isata. Isa-eeskuju on vaja aga igale lapsele.

Heiki, kellele pere oli ülitähtis, võttis veenjat kuulda ja kasutas oma laste tagasisaamiseks peetavas võitluses ainult rahumeelseid teid.

Laiemas mõttes pereks, kindlasti aga sõpruskonnaks oli Heikile ka RTK. Klubisse jõudis ta üldse siinkirjutaja kaudu. 2011. aasta suvel, kui lapsed olid talt seadusevastaselt ära võetud. Elasime toona ühes majas ja sattusime tutvuma just ajal, mil ta peret tabanud ülekohus oli veel väga värske ja sellisena väga valus. Ütleb ju rahvatarkuski: jagatud mure on pool muret.

Heiki tutvusringkond oli väga lai ja kirev, ent kummalisel kombel ei leidunud seal ühtki võitlusorganisatsiooni. RTK just sellepärast osutuski Heikile ja ta perele sobivaks.

Kuid kasu polnud vaid Heiki-poolne. RTK-lgi oli Heiki liitumisest palju kasu. Temast sai võrdlemisi lühikese ajaga klubi üks toimekamaid liikmeid, tõelisi tugisambaid. Isik, kellele sai kindel olla. Algul vaatles ja õppis, seejärel aga pakkus juba ideid ja tegutses aktiivselt ka ise. Lõi kaasa ürituste korraldamisel, esindas klubi mitmesugustel üritustel nii Eestis kui välismaal. Tegi kaastööd RTK ajalehele „Rahvuslik Teataja”, suhtles innukalt ka teiste ajakirjanduskanalitega. Toimis omalaadse sidemehe või lepitajana organisatsioonide vahel, kes – reeglina oma juhtkujude vaheliste hõõrumiste tõttu – ei saanud muidu üksteisega kokkuleppele. Ta põhimõtteks oli alati: „Eestimeelsed jõud peavad olema ühel pool rindejoont!”

Heiki areng RTK-s oli silmnähtav. Nagu ka klubi areng tänu Heiki antud panusele. RTK-sse jääb Heikist suur auk. Ta suurde tutvusringkonda niisamuti. Küllap ainsad, kes temast puudust ei tunne, on need, kes talt omal ajal lapsed ülekohtuselt ära võtsid ja teda seejärel mitmel moel jooksutasid, mõnitasid ja vintsutasid.

Ent ükski ülekohus ei seisa kotis. Ükski tegu – ei hea- ega kuritegu – ei jää tasumata. Seda tasub meeles pidada kõigil.

„Isa tuhk koputab südamele,” oli kombeks öelda Thijl Ulenspiegelil, kelle isa oli – samuti ülekohtuselt! – piinatud ja seejärel ära põletatud.

Heiki Treieri tuhk maetakse ta süütulthukkunud tütre kõrvale. Selline oli Heiki enese soov.

Puhka rahus, hea sõber ja aatekaaslane Heiki! Sinu perele ja teistelegi eestluse elujõu kandjatele – eesti suurperedele – tehtud ülekohus ei jää õiglase karistuseta. Paljulugenud inimesena mäletad ju hästi Eesti ajaloost pärit tõotust „varemeist tõuseb kättemaks”. 

Aitäh, et olid meiega! Jääd meile meelde kogu edasiseks eluks. Oma mitmekülgsusega ja laiahaardelise tegevusega (mees nagu orkester!) annad kindlasti tänuväärset tööd tuleviku kultuuriloolastele, kes satuvad uurima aega, mil Sina elasid ja tegutsesid.

Su lapsed, sõbrad, aate- ja võitluskaaslased jätkavad Su võitlust ja viivad selle lõpule.

Puhka rahus, Heiki!

Tõnu Kalvet

Tallinnas, 15.–16. aprillil 2018

Galerii lisatud 17. aprillil 2018:

Heiki Treier (paremal) oli esirinnas väga paljudel Rahvuslaste Tallinna Klubi ettevõtmistel. Nagu ka klubi üks vaimseid juhte, Heiki kõrval sammuv Hannes Vanaküla ja nende vahel Eesti lippu kandev Aimer Halop. Pilt: Heiki Treieri arhiiv

 

 

 

Heiki Treier ja Rahvuslaste Tallinna Klubi ajaleht „Rahvuslik Teataja” ajal, mil üks oli mõeldamatu teiseta. Just „Rahvusliku Teataja”kaudu - NB! kohe lehe avanumbris, esikülje nähtavaimal kohal! - sai üldsus kõige paremini teada Treierite peret tabanud rängast ülekohtust.  Pilt: Heiki Treieri arhiiv

 

Heiki koos kahe pojaga oma süütulthukkunud pisitütre haual.   Pilt: Heiki Treieri arhiiv

„Ka mina tahtsin näha kevadet” - vägagi kõnekas hauakiri justiitsmõrva ohvrina hukkunud Tiia Treieri kalmul. Hauakirja sõnastanud isa maetakse ta viimse tahte kohaselt pisitütre kõrvale. Pilt: Heiki Treieri arhiiv

Heiki Treieri võitluse üheks osaks oli ka kandideerimine valimistel. Pildil on ta valimisliidu „MEIE Tallinn” saadikukandidaadina 2017. aasta kohalikel valimistel. Pilt: Meelis Adamson