Valimised on nagu eksam

Valimised on nagu eksam. Poliitikuile, veelgi enam aga valijatele. Just seal ilmneb kõige paremini igaühe tegelik tase.
Kombeks on rääkida poliitikute edust või ebaedust valimistel. Hulga vähem juletakse aga rääkida valija edust või läbipõrumisest. Väljendit „rahvas ei ole loll, ta teab tegelikult väga hästi, mis on õige ja mida ta vajab“ korratakse nagu mingit loitsu, süvenemata, kas see väide ikka tõesti vett peab.

Kui asja vähegi süveneda, siis selgub, et pahatihti ikka ei pea küll. Seda järeldada aitab kolm väga lihtsat tähelepanekut:
1) järjekindlalt valitakse tagasi poliitikuid ja/või erakondi, kes on oma asjatundmatu, ebariigimeheliku tegevusega ühiskonnale (seega ka valijatele!) kahju tekitanud;
2) kergeusklikult usutakse võimulolijate ja nende käepikenduste (äraostetavad uuringufirmad, ajakirjandusväljaanded ja „arvamusliidrid“) väiteid, et üksikkandidaadile, valimisliidule või parlamendis esindamata parteile antav hääl „minevat raisku“, kuna need poliitjõud ei ületavat valimiskünnist nagunii;
3) „hääletatakse jalgadega“ – ei mindagi valima, jättes seeläbi otsustusõigus vähemkõlbelistele, kuid see-eest tublisti nahaalsematele kaasvalijatele.

Vaadelgemgi siis karmilt, kuid õiglaselt igaüht neist käitumisviisidest.