Uudised

ISAMAA Erakond – Eesti verivärske valitsuse sulavkaitse

Väikegi võib olla suur. Kui olukord seda võimaldab. Selle tõe igikehtivust näitas ilmekalt ka Eesti verivärske valitsuse pealtnäha väikseim liige – ISAMAA Erakond. Oskuslikult manööverdades, läbimõeldult tegutsedes oskas see partei mängida valitsusliidu-läbirääkimiste eel ja ajal ennast palju mõjukamaks kui saanuks oodata ta parlamendiesinduse ja valijatoetuse suuruse (loe: väiksuse) põhjal. Oskas mängida end võtmekujuks – selleks, kellest olenes suuresti nii sündiva valitsuse nägu kui seegi, kas see valitsus üldse sünnib.

Nii Isamaa konkurendid kui ka nende mõju all olevad peavooluajakirjanduse väljaanded olid valitsusliidu-läbirääkimiste ajal sunnitud tunnistama, et „läbirääkimised on liiga Isamaa nägu”, „Isamaa kasutab alatult ära oma asendamatust”, „Seeder dikteerib valitsusliidu sündi” jne. Olid sunnitud tunnistama, ent midagi selle vastu teha ka ei saanud. Sest oma maletajamõtlemiselt lõviosast Eesti poliitikutest selgelt eristuv Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder kasutas ära kõik võimalused, mida tekkinud olukord pakkus. Malekeeles öeldes: sellal kui teistel olid vaid sundkäigud, olid temal kasutada survestamiskäigud, ja üsna mitu.

Malenuppude puhul on teada, et nende väärtus saab olla kahte laadi: ametlik ja tegelik (=antud olukorrast tulenev). Kui ametlikult on väärtuslikemaks ja seeläbi ka mõjukamaks malendiks lipp ning nõrgimaks malendiks ettur, siis partii ajal võib tekkida seise, kus isegi lipp on etturi vastu täiesti võimetu. Male pole aga pelk (sõja)mäng, vaid on elumudel, päriselu peegeldus. Mõlemas kehtivad ühed ja samad põhimõtted. Malesõbrast erakonnajuht Seeder teab seda suurepäraselt, ta kolleegid ja rivaalid seevastu enamasti mitte.

Seedri ja ta mõttekaaslaste osava tegutsemise tulemusena saavutas Isamaa seekordsetel valitsusliidu-läbirääkimistel rohkem kui kumbki teine valitsuserakond. Ent sellega pole Isamaa roll valitsusliidu tegeliku suunajana veel kaugeltki läbi. Vastupidi, Isamaast oleneb nüüd, kas see valitsus üldse püsib kuni 2023. aasta märtsis toimuvate korraliste Riigikogu valimisteni või mitte.

Kui emb-kumb Isamaa valitsuspartner peaks märtsini jäänud aja jooksul tahtma teha midagi sellist, mis on eesti inimeste heaolule kahjulik ning seetõttu kahjustab ka Isamaa huve, siis on Isamaal lihtne tõmmata kohe pidurit. Ja kui temaga ei arvestata, siis astuda valitsusliidust välja.

Seejärel on Isamaal juba kaks valikut: kas lasta tekkida vähemusvalitsusel ning muuta too – teiste opositsioonierakondade toetuse abil – täielikuks hüpiknukuks, hoides samas oma rinnaesise puhta, või moodustada uus valitsus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Eesti Keskerakonnaga.

Mõlemal juhul säilitaks Isamaa oma rolli võtmekujuna.

Kujundlikult öeldes: Isamaa on Eesti verivärskes valitsuses sulavkaitsme-rollis. Kui Eesti Reformierakond või Sotsiaaldemokraatlik Erakond peaks tegema midagi sellist, mis kruvib ühiskonnas juba niigi suuri pingeid üle taluvuspiiri, siis võtab Isamaa-nimeline sulavkaitse need pinged kohe maha.

Isamaa küllap ainsaks nõrgaks kohaks on ta liikmete tulipäise osa käitumine Ukraina-küsimuses ja Vene-küsimuses. Headest soovidest ajendatuna, kuid läbimõtlematult, poliitiliselt lühinägelikult käitudes võidakse teha palju kahju nii iseendale, erakonnale kui ka kogu Eestile. Tulipäid jahutaks maha ainult külm. Eesti riik aga praegu just selles suunas liigubki, et kütteperioodi alates tuleks väga paljudel Eesti elanikel istuda külmas ja näljas, ning seda kõike riigi juhtkonna puhtideoloogilise jäikuse (loe: soovmõtlemise ja eluvõõruse) tõttu.

Vaevalt et külmetajad ja nälgijad siis valitsust selle eest tänaks. Tulipäid veel ammugi.

Kas maletajamõtlemisega juht koos oma liitlastega suudab tulipead maha jahutada juba enne kõnealuse karini jõudmist, ja karist osavalt mööda loovida, saame teada juba hiljemalt sel sügisel.

Sulavkaitset on aga vaja igal valitsusliidul.

Hea, et verivärskel valitsusliidul on see olemas.

Tõnu Kalvet