Kui objektiivne, ja kas üldse, saab olla ajalugu?

Ajaloo objektiivsust (või selle puudumist) on kergem tuvastada, kui eelnevalt määratleda, mida sõna „ajalugu” all üldse mõista. Minu meelest on sel sõnal kolm tähendust:
1) ajalugu kui aine, mida õpetatakse koolis (s.t. iga astme õppeasutustes);
2) ajalugu kui pärimus (s.t. sündmused, mida mäletavad inimesed, kuid mis ilmtingimata ei pruugi kajastuda õpikutes, või kui kajastuvadki, siis teise rõhuasetusega);
3) tegelikult toimunud sündmused.

Õppeainena on ajalugu osa haridussüsteemist. Haridussüsteem omakorda on võimulolijate vahend, mille abil ühiskonda suunata. Selle abil küll haritakse inimesi, kuid tehakse seda valikuliselt: hoitakse neid eemal faktidest ja järeldustest, mille teadmine muudaks nad „liiga targaks”. Eriti kehtib see ajaloo kohta. Ajalooõpikutesse pannakse vaid sellised andmed, mis õigustavad parajasti valitsevat riigikorda ja riigijuhte. Kui peetakse vajalikuks, siis õpetatakse ajaloo pähe kas täielikke või vähemalt osaliselt väljamõeldisi.

Hea näide: 1970-ndatel ja 1980-ndatel kasutati Eesti koolides ajaloo õpetamiseks raamatut „Jutustusi kodumaa ajaloost” (sedasama, mille esikaanepildil on Meelis ja Vjatško – kuju, mis asub Tartus Kassitoomel). Seal õpetati faktide asemel pahatihti väljamõeldisi. See tähendab, et kuigi tegelikult oli tegemist ilukirjandusega, ajalooteemaliste jutustustega, sunniti õpilasi õppima sealkirjutatut pähe, nagu olnuks tegu ajalooõpikuga.  Ja seda sellele vaatamata, et nii usaldusväärsed ajaloodokumendid kui ka inimeste mälestused rääkisid täpselt vastupidist.

See jätkub meie kaasajalgi: Eesti ajalooõpikutes vaikitakse maha ajaloosündmused, mis näitavad halvas valguses Eesti riigi praegusi liitlasi, ennekõike USA-d ja Suurbritanniat.

Esimene näide: ei kajastata peaaegu üldse, et mõlemad suurriigid leppisid Nõukogude Liiduga salaja kokku nii 1943. aastal Teheranis kui ka hiljem Jaltas ja Potsdamis, et Eesti ei saa oma iseseisvust pärast Teise maailmasõja lõppu tagasi, kuigi 1941. aastal koostatud Atlandi hartas olid mõlemad lubanud, et saab.

Teine näide: eelistatakse maha vaikida, et 1944. aasta märtsikuus Eestit tabanud ränkades pommitusrünnakutes osalesid lisaks Nõukogude Liidu sõjaväelastele ka USA jt. lääneriikide sõjaväelased. Enamgi veel: neid rünnakuid juhtisidki lääneriikide instruktorid.

Eraldi tuleb muidugi vaadata, kas riik, kelle haridussüsteemis õpetatakse ajalugu, on suurriik või väikeriik, s.t. kas rõhuja või rõhutav.

Suurriigi jaoks on väikeriikide ja väikerahvaste allutamine ja rõhumine ajaloo paratamatu, lausa loomulik osa. Selle õigustamine ajalooõpikutes niisamuti. Näiteks Venemaa (ja vahepeal ka NSV Liidu) ajalooõpikutes kasutati mingi ala vallutamise puhul väljendeid „see ala ühendati Venemaaga”, „vürst A või tsaar B liitis selle ala Venemaaga” jne. Täielikult vaikiti maha, et tegelikult see ala lihtsalt hõivati (enamasti vägivallaga, vahel ka pettusega) ja tekitati selle käigus kohalikele rahvastele suuri kannatusi: rööviti nad paljaks, tapeti maha nende võimekam osa ja asuti siis tasalülitama. Sama tegid teisedki impeeriumid. Nii varasemad kui ka praegused.

Väikeriigi puhul on ajalookäsitus muidugi teistsugune: suurriigi omale vastupidine. Aga samas kaugeltki mitte alati tõene. Sest väikeriikidel ja -rahvastel on kalduvus langeda enesehaletsemisse ja ajada oma rõhujate kaela ka kõik oma tegematajätmised või valed sammud. Näide: Aafrikas ja mujalgi asuvates omaaegsetes asumaades õpetatakse koolis, et nende riikide mahajäämuse põhisüüdlane on pikk aeg võõra võimu all. Seda väidet õpetatakse tõe pähe isegi nüüdisajal, mil võõra võimu alt vabanemisest on möödunud juba mitukümmend aastat; selle ajaga peaks jalad alla saama iga riik ja rahvas, kes pole just arengupeetusega.

Ajalugu kui rahvapärimus on tihtipeale objektiivsem kui ametlik ajalugu, kuna tugineb isiklikele mälestustele. Ent ka pärimuslik ajalugu pole just alati objektiivne. Sest mälu on valikuline. Igal rahval on kombeks valida oma ajaloost välja just need sündmused, mida soovitakse mäletada; ebameeldivad aga vaikitakse kas täielikult maha või siis neid vähemalt pisendatakse oluliselt.

Esimene Eesti-näide: meil on kombeks ülistada muistset eestlaste vabadusvõitlust, aga samas pisendada fakti, et tegelikult polnud eestlasi kui rahvast tookord üldse olemas ja et pärastiste Eesti maakondade alal elanud läänemeresoome hõimud (sakalased, ugalased, järvalased, liivlased, saarlased jt.) sõdisid ka omavahel, kutsudes selleks tihtilugu appi ka välisjõud, keda muidu on kombeks nimetada võõrvallutajateks. Samuti eelistatakse maha vaikida fakt, et tegelikult tõid me toonaste esivanemate rüüsteretked naabermaadesse kaasa suuri kannatusi sealsetele elanikele. Muide, osa eestlasi, vastupidi, just rõhutab seda fakti. Teisisõnu: õigustab sama teguviisi, mille eest taunib pärastisi Eesti vallutajaid.

Teine Eesti-näide: kinnitatakse, et 1940. aasta juunipööre oli väga vale ja kahjulik Eesti riigile ja rahvale, ent salatakse maha, et see oli saanud toimuda seetõttu, et riigipeaks oli omakorda riigipööraja – Konstantin Päts. Kui Päts 1934. aasta märtsis riigipöörde toime pani ja diktatuuri kehtestas, siis lõviosa eestlasi leppis sellega vaguralt. 1934. aasta märtsist kuni 1940. aasta juunini olid Eestis seetõttu võimul isikud, kelle võimed olid riigijuhtimiseks ebapiisavad. See maksis kätte juunipöörde kujul, aga paljude eestlaste ajalookäsitus eelistab seda seost eirata.

Ajalugu kui tegelikult asetleidnud sündmuste jada saab taastada, ent ainult juhul, kui pääsetakse juurde võimalikult paljudele olulistele allikatele. Siis saab neid üksteisega kõrvutades luua pildi, mis on palju objektiivsem kui see, mida õpetatakse haridusasutuses või suguvõsa koosviibimistel.

Suurimaks takistuseks sel teel on see, et väga paljud olulised dokumendid on ikka veel salastatud. („Wikileaks” on muidugi avalikustanud palju saladokumente, ent ikka veel ebapiisaval hulgal.) Nende salastatus on võimulolijate huvides.

Teine takistus on see, et ajaloouurijad ja -õpetajad sõltuvad pahatihti rahaliselt just neist, kes eelistavad õpetada kallutatud ajalugu.

Kokkuvõtteks: ajalugu saab olla objektiivne, ent selleni jõudmine on kõike muud kui lihtne.

Tõnu Kalvet