Ülevaade XIII Rahvuslaste Suvekoolist
- Lisainfo
- Kategooria: Klubi koolid
- Avaldatud: teisipäeval, 05 septembril 2023 20:15
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 472
Kolmeteistkümnes rahvuslaste suvekool toimus 19. augustil 2023 Tallinna Puuetega Inimeste Kojas (Endla tn. 59). Kavas oli kolm loengut ja üks film.
Avaloengu pidas nimekas ajakirjanik Andres Raid. Loeng kandis pealkirja „Mõned mõtted seoses Juhan Smuuli ja okupatsiooni kui sellisega. Tõe suhtelisus Ukraina sündmuste laines”.
„Kohalikul seltskonnal siin (ma mõtlen, eesti rahval) on väga raske eristada mingisuguseid muid toone peale must-valgete,” tõdes Raid juba loengu teisel minutil niihästi kriitiliselt kui ka – eesti rahva liikmena – enesekriitiliselt. „Ühesõnaga, valetamine ja tõe eiramine käib tegelikult igal sammul, ja valetatakse meile ju kogu aeg,” nentis Raid mõni aeg hiljem.
„Tegelikult me oleme nende valedega iga päev juba niivõrd harjunud, et valet on hakatud pidama õigeks, tõeks, ja vastupidi. Ja suuresti sõltub see kõik taustsüsteemidest. Kui taustsüsteem on ebanormaalne, siis ebanormaalne asi selle taustal paistab välja täiesti normaalne. Ta sulandub selle taustaga kokku. Ja kui kõik valetavad ümberringi, siis kui mina hakkan järsku tõtt rääkima, see tundub ebanormaalne olevat,” kirjeldas Raid tõe ja vale vahekorda nüüdisühiskonnas, sealhulgas ka nüüdis-Eestis.
„Kui jumala loominguna inimene on asetatud kõige kõrgemale altarile kõikvõimalikest, ta on jumala loomingu tipp /-/, siis tihtipeale väga paljudele inimestele käib see kõrgelolemine, see väärikas koht füüsiliselt vastu, moraalist rääkimata. Ja esimese asjana tullakse sealt alla, kuskile sinna kõntsa sisse, mugandutakse, imetakse ennast mingisuguse juurika või mingisuguse muu olluse külge, kus on parasiidina võimalik millestki toituda, ja selle asemel, et areneda, võtta see koht sisse, mis sulle tegelikult loodud on, ei taha sellest kuulda ega näha, sest see ajab pea ringi käima. See võib-olla tekitab äkki isegi mingisuguseid mõtteid, ja üldse on seal kole olla,” kirjeldas Raid nüüdisinimese(gi) ellusuhtumist, sealhulgas ka paljude nüüdiseestlaste oma.
Teise loengu pidas riigikogulane Riina Solman (Isamaa). Tema loeng oli pealkirjastatud nii: „Automaks – kas sama vägev rahva ühendaja ja käivitaja kui oli fosforiidisõda?”
Solman loetles automaksu arvukaid puudusi. Endise rahvastikuministrina, kellele Eesti rahvastikuseis praegugi muret teeb, alustaski ta oma loengut hoopis rahvastiku-vaatenurgast: „Automaks mõjutab kaudselt ka sündimust, sest lapsed sünnivad sinna, kus on ruumi, kus on võimalik kodu rajada, kus on lastele tuba.”
„Ja millega siis need automaksu kehtestajad, mida nad meile peale suruvad, kõige enam eksivad?” küsis Solman, ning vastas kohe lähemalt: „Euroopa riigid on oma rahvaarvu poolest ja ka paiknemise poolest erineva rahvastikutihedusega. Kui suure rahvastikutihedusega riikides, kus ühiskondlik transport on ka korralikult välja ehitatud ja arendatud, võib olla see automaks mõistlik, saadakse ühistranspordiga hakkama, siis madala rahvastikutihedusega riikides mitte. Ja Eesti on madala rahvastikutihedusega riik. Me oleme hajaasustusega riik.”
Solmani sõnul saavad just seetõttu automaksust kõige enam pihta maapiirkondade elanikud, eriti sealsed lastega pered. „Maapiirkondadele on tõepoolest auto asendamatu, ja ühistranspordivõrk neile ei taga eluks vajalikke liikumisvõimalusi. Ja peredel on ju – maapiirkondades eriti – auto ainus vahend tööl või poes käimiseks ja lapse kooli või trenni viimiseks,” tõdes Solman, kel endalgi asjaomane kogemus olemas.
„Automaks ei ole tarbimismaks, vaid see on varamaks,” ütles Solman automaksu kehtestajate põhjendusi kummutades, juhtides ühtlasi tähelepanu automaksu ohtlikkusele ka õiguslikust seisukohast. „Automaks on ka omandimaks, ja see on minu hinnangul ohtlik pretsedent nii õiguskindluse kui ka edasise maksupoliitika perspektiivide osas, sest juba soetatud vara maksustamine on ebaõiglane.”
Solman toonitas eraldi, et automaksu-mõte on vastumeelt suurele enamusele Eesti elanikest, sealhulgas ka Eesti erakondade valijatest, seega puudutab väga paljusid. Samas polnud ta kindel, kas Eesti inimesed julgevad automaksu vastu tulla protestima sama aktiivselt kui tuldi fosforiidisõja ajal fosforiidikaevanduste-kava vastu.
„Eks see seos fosforiidisõjaga ongi järgmine, et kui tookord inimesed tulid tänavatele, siis me oleme kuidagi hästi palju rohkem tsiviliseeritumad ja kuidagi leplikumad, ja ma isegi ei oska sellele seletust anda, miks me nii leplikud oleme. Kui Eesti sai vabaks ja Eesti iseseisvus taastati, enne seda inimesed tulid [tänavatele] ja oli demokraatialaine ja läksid rumalustele vastu seisma, siis täna millegipärast lepitakse.
Kui me räägime, et abieluvõrdsuski ei saanud nii palju toetusallkirju, siis see automaks kuidagi kuluaarides levib, justkui selline kodanikuühiskonna vaikne algatus. Mingisugust suuremat kisa tänaval näha ei ole, mingisugust vastuseisu või vastupanu sellele ei osutata. See seos on, et: mis on ühiskonnaga vahepeal juhtunud?
Kas me olemegi mugandunud ja tahamegi, et meid valitsetaks ülalt alla reformierakonna poolt nii, et nemad tehnokraatlikult juhivad riiki; kes on vastu, see saab vastu nina, pannakse vaikima, häbistatakse, marginaliseeritakse?” jättis Solman mitu olulist küsimust kuulajate meeltesse kumisema.
Kolmanda loengu pidas tuntud elektriinsener Andres Saukas. Tema loengu pealkiri oli „Mida kujutab endast riigipiir? Kas see on nüüdisajal üldse olemas?”.
Saukas loetles riigipiiride liike ning kirjeldas nende iseloomu, teket ja toimimist minevikust tänapäevani. Loengu edenedes jõudis esineja välja tõdemuseni, et nüüdisajal on riigipiirid suuresti näilised, enamgi veel, riikide valitsustest hulga mõjukamad on piiriüleselt tegutsevad suurettevõtted.
„Maailma juhivad kütusefirmad, riikide valitsustel pole seal midagi öelda,” sedastas Saukas juba oma loengu sissejuhatuses. Loengu lõpuosas loetles ja kirjeldas ta lühidalt maailma seitset suuremat naftafirmat, juhtides tähelepanu asjaolule, et enamus naftafirmasid on rahvusvahelised. „Kuna nad on rahvusvahelised firmad, siis neil puuduvad piirid ja nad võivad avamerel tankerilt tankerile kütust ümber pumbata,” vihjas Saukas põhjusele, miks näiteks Venemaa kütusefirmadele kehtestatud majandussanktsioonid jäävad jõuetuks.
Ta meenutas sedagi, et näiteks „Gazpromis” on Venemaa osalus ainult 40 protsenti, ülejäänud suuremateks osanikeks on seal näiteks „British Petroleum” (19,7 protsenti) ja Katari riiklik kütusefirma (18 protsenti), lisaks veel väiksemad välisosanikud.
Kütusefirmade suurt mõju põhjendas Saukas nende toodangu üliolulisusega: „Nafta on maailma peamine energiaallikas. Inimkond tarbib iga päev umbes 100 miljonit barrelit „musta kulda”.” Saukas meenutas ka seda, et tuumakütust toodab me maailmas üldse ainult neli firmat.
Mõttetöö ärgitamiseks jättis Saukas oma loengu lõppu ühku rippuma küsimuse „millise riigi oma on „Eesti Energia” AS?”.
(Ootamatult halvenenud tervise tõttu ei saanud Saukas ise suvekooli kohale ilmuda, kuid lasi korraldajatel oma loengu ette mängida videosalvestusena, mille oli ettenägelikult varem valmis teinud. Loengu menu ei kahandanud see põrmugi.)
Suvekooli lõpetuseks vaadati ühiselt filmi „Õigus elule”, milles vaadeldakse rasedusekatkestamist mitme nurga alt ning jõutakse viimaks järeldusele, et tegu on üheaegselt ebainimliku, loomuvastase ja ka õigusvastase teoga. Filmi oli vändanud veel samal, 2023. aastal Sihtasutus Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks (lüh. SAPTK).
Kokku osales kolmteist suvekoolilist. Koolituse korraldas tavakohaselt Rahvuslaste Tallinna Klubi (lüh. RTK). Tallinnaga seotud eestimeelseid inimesi esindav RTK on asutatud 2009. aastal ning on oma asutamisaastast peale korraldanud rahvuslaste suve-, sügis-, talve- ja kevadkoole. Seal on esinenud arvukalt oma ala asjatundjaid paljudelt elualadelt.
Tõnu Kalvet