2025. aasta KOV valimised näitasid: silmamoonduse mõju Eesti valijale raugeb (kuid osaliselt veel kestab)

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: kolmapäeval, 22. oktoobril 2025. 09:07

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 18

Ühed valimised läbi, teised aga õhus. Just nõnda saab iseloomustada 2025. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu (lüh. KOV) valimiste järgset olukorda Eestis. Keskvalitsusse kuuluvad reformierakond ja Eesti 200 said mõlemad äsjastel valimistel lüüa, sest suur osa nende senistest pooldajatest oli valusate õppetundide varal saanud siiski nägijaks ega usaldanud enam. Sestap on loomulik oletada, et kui lähiajal korraldataks ka Riigikogu valimised, siis läheks reformierakonnal ja Eesti 200-l seal samamoodi.

Esmapilgul näitaks see justkui, et pimeusklikkus Eesti valijate seas kahaneb, ajuloputusmasinavärgi tekitatud silmamoonduse mõju aga raugeb. 

Lähemal vaatlusel selgub aga, et ülevoolavalt rõõmustada oleks praegu siiski väga ennatlik. Sest Eesti poliitkartelli ülejäänud osaliste tekitatud silmamoonduse mõju valijaskonna suurele osale ju kestab endiselt, kohati on aga isegi suurenenud.

Selgus saabub juba väga varsti

Õnneks saab pilt varsti siiski selgeks. Siis, kui asutakse sõlmima võimuliite. Siis selgubki, kes on kes, ja mida on kellegi valimiste-eelne jutt väärt. 

Kui minnakse ühte valimisliitu oma ideoloogiliste vaenlastega, siis on selge, et kogu ilus jutt, mida valijale enne valimisi räägiti, oli teadlik pettus. Pealinnas ja teistes suurtes omavalitsustes kohe kindlasti. 

Pisivalla-tasandil, kuskil Kükametsas, vast mitte, kuna seal ongi tegusaid poliitikahuvilisi vähe, ning nad on jaotunud mitme poliitjõu vahel. Ja sealsetel otsustel on vägagi piiratud mõju. Seega on mingi kuskil pärapõrgus asuva pisivalla puhul täiesti vastuvõetav, vaat et ainumõeldavgi, et riiklikul tasandil verivaenlasteks liigituvad poliitjõud teevad kohalikus omavalitsuses sõbralikult ja asjalikult koostööd.

Seevastu pealinnas, teistes suuremates linnades ja valdades räägib kokkulepeleminek oma ideoloogiliste vastastega vägagi selget keelt. Nimelt petturikeelt. Ja asi on milleski märksa enamas kui pelgalt ideoloogilistes erinevustes. 

Kui näiteks Riigikogus opositsiooni kuuluvad erakonnad soostuvad pealinnas või mujal suurtes omavalitsustes meeleldi moodustama võimuliidu selliste erakondadega, kes kuuluvad keskvalitsusse ja on pälvinud oma tegevusega (vahel ka tegevusetusega) opositsioonierakondadelt karmi kriitikat, siis ongi tegu kõige puhtakujulisema kahepalgelisusega, oma valijate teadliku lollitamisega. 

Eesti seisukohast on eriti tähtis muidugi Tallinna ja Tartu uue võimuliidu koosseis. Näiteks kui seekordsete valimiste üheks suuremaks võitjaks peetav Isamaa peaks mõlemas suurlinnas moodustama võimuliidu reformierakonnaga ja Parempoolsetega, siis näitaks see selgemast selgemalt Isamaa juhtkonna selgrootust ja õppimisvõimetust. 

Reformierakond on viimase mõne aasta jooksul Isamaad alt vedanud korduvalt. Ja mitte lihtsalt niisama alt vedanud, vaid ka ära nullinud paljud head algatused, mis Isamaa eestvõttel ja pealekäimisel oli eelnevalt jõustatud. Alates 2024. aasta võimuvahetusest Tallinnas kuni äsjaste valimisteni oli Isamaa ju Tallinna võimuliidus ainus jõud, kes suutis pidurdada oma võimuliidukaaslaste, ennekõike just reformierakonna, kahjurlikke algatusi (mis muidugi ei tähenda, et Isamaa poliitikud ise suutnuks pealinna juhtides totrusi vältida; lihtsalt „isamaalisi totrusi” oli vähem, ja nad olid vähemohtlikud). Pidev valmisolekunõue võimuliidukaaslaste kahjurlike plaanide pidurdamiseks ei lasknud aga Isamaa esindajail korralikult keskenduda oma põhitööle: linnajuhtimisele.

„Isamaalise kodusõja” hoiatav mälestus

Ühte võimuliitu minek Parempoolsetega tähendaks Isamaa pooldajate seisukohast aga juba äärmuslikku ja küllap andestamatutki oma põhimõtete reetmist. Sest mäletatavasti on ju Parempoolsete näol tegu endiste Isamaa liikmetega, kes tahtsid juhtimise üle võtta ja seejärel muuta oma konservatiivne koduerakond... liberastlikuks!

Mäletan hästi, kuidas 2022. aasta jaanuaris kutsus Isamaa tollane ja ka praegune aseesimees Riina Solman mind Isamaasse just selleks, et suurendada sõna parimas tähenduses isamaalaste hulka ja osakaalu erakonna liikmeskonnas, vältimaks Parempoolsete edukat võimuhaaramiskatset.

Mäletan sedagi, kuidas mulle saadetud e-kirjas kutsus mind üles toetama Parempoolseid tollane Isamaa Harjumaa piirkonna juht Lavly Perling (muide, Riina Solmani hea sõbranna!). 

Isikuna, kel on süda õigel kohal, toetasin tollal erakonna isamaalisi jõude ning aitasin ka ise kaasa sellele, et Parempoolsete kavandatud võimuhaaramiskatse nurjus, nad ise aga lahkusid Isamaast karjakaupa. (Tagantjäreletargana saan praegu muidugi öelda, et puhtalt karjeristipilguga vaadates oli mu tollane otsus vale, kuna mõni aeg hiljem, siis kui Parempoolsete-oht kõrvaldatud, paljastus nii mõnegi „konservatiivse isamaalase” tegelik pale. Ent kuna ma – erinevalt viimatimainitutest – pole siiani õppinud oma südametunnistust välja lülitama, siis olen oma toonase valikuga ikkagi rahul. Iseenese eest ju ei põgene.)

Küünilisevõitu ütlus „tüüpilisel valijal on haugimälu” siiski tõeliselt isamaaliste valijate puhul ei kehti. „Isamaaline kodusõda” Parempoolsetega on veel väga hästi meeles neil Isamaa liikmetel ja valijatel, kes tollal seda hingevärinal jälgisid, selle lõppedes aga kergendatult ohkasid. Ja kui nüüd Isamaa praegune juhtkond (kellest suurem osa kuulus ka „kodusõjaaegsesse” juhtkonda!) peaks nüüd minema koostööle nende samade (!) isikutega, kes tollal tahtsid erakonda liberastlikuks muuta, siis... 

„Eesti vajab muutust!” kuulutas Isamaa peamine hüüdlause äsjastel valimistel.

Väga õige mõte! Vajab tõesti muutust. Nagu vajab seda ka Isamaa ise. (Sest on ju Eesti osaks ka Isamaa.) Kas või selles osas, et hoidutakse koostööle minekust oma ideoloogiliste vaenlastega. Vastasel korral puudub Isamaa ustavatel valijatel vähimgi mõte anda oma hääl Isamaale ka järgmistel valimistel. Sama edukalt võiks nad anda oma hääle siis juba otse mõnele isamaalisuse ideoloogilistest vaenlastest, kellest pärast valimispäeva saavad justkui võluväel Isamaa uued „kallid koalitsioonipartnerid”.

Siis raugeks ja lõpuks kaoks ka „isamaalise silmamoonduse” mõju Eesti valijale. Ja see oleks juba üks olulisemaid muutusi üldse, mida Eesti vajab.  

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet  

Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 21. oktoobril 2025.