Kas EKRE siseopositsioon valmistub erakonnas võimu haarama?

  • Prindi

Naasklit kotti ei peida. See tarkusetera meenus mulle siis, kui juurdlesin selle üle, miks ikkagi ilmus ajalehe „Rahvuslik Teataja” 47. numbris (juuni 2016) kirjutis, kus Mart Helmet ja Kristiina Ojulandi halvustati.

Ah et miks mulle selline võrdlus pähe tuli? Kohe seletan. Esmalt aga natuke sellest halvustamisloost endast. Et oleks selgem pilt, miks ja kuidas.

Kirjatükk kannab pealkirja „Mart ootel hea ja kurja tundmise puu all”. Silmas on peetud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) esimeest, suursaadik Mart Helmet. Pealkirja seletuseks on toimetus aga kirjutanud järgmist: „Autor vihjab ilmselt pühakirjas toodud: sest iga puud tuntakse ta viljast (Luuka 6:44), millele sageli lisatakse: ja inimest tema tegudest.”

Kirjutise autor, tuntud eesti rahvuslane Heiki Kortspärn kirjutab kõnealuses loos sellest, kuidas oli saatnud Helmele 27. aprillil 2016 tunnustava kirja ning kuidas too polnud vaevunud sellele vastama.

„Kas pean lisama, et „Mart-poiss” jättis mulle vastamata?! Kasvõi kolme sõnaga: „Aitähh toetuse eest!” Kas süüdi oli kehvakene Kinderstube või ei jagunud ühte minutit mingisuguse Kortspärna jaoks… Viisakust ei hinda tänapäeval enam keegi. Las ta olla! Kuu aja jooksul oli positiivsest emotsioonist saanud negatiivne. Süüdi oli 31.05.16 Vaba Mõtte Klubi,” kirjutas Kortspärn.

Edasi pani ülalmainitud artikli autor Helmele pahaks, et too oli üldse soostunud esinema ühes saates – sellessamas – Ojulandiga: „Mis valikuid teeb Mart Helme, kui vestleb lõbusasti blondiini poliitikuga, kes on aastate jooksul teinud Eesti riigile ja rahvale ikka väga palju sigadusi kuni EV Põhiseaduse teadliku rikkumiseni välja?”

Kirjutise lõpulauses Kortspärn siiski mõnevõrra leebub Helme suhtes, kuid Ojulandi suhtes jääb endisele seisukohale: „Suure avansina võiks Mart Helmest veel asja saada, kuid Kristiina Ojulandist ei iialgi.”

Kellele on see kasulik?

Kortspärna kõnealuse loo avaldamine üllatas mind tõsiselt. Ja sundis endalt küsima: „Kellele on sellise halvustamisartikli ilmumine kasulik?”

Kindlasti mitte Rahvuslaste Tallinna Klubile (lüh. RTK), kelle häälekandjaks „Rahvuslik Teataja” teadupärast on. RTK-l pole mingit põhjust asuda avalikult ründama ei Helme juhitavat EKRE-t ega Ojulandi juhitavat Rahva Ühtsuse Erakonda (lüh. RÜE). On ju EKRE Eesti parlamendierakondadest see, kelle seisukohad on RTK omadele kõige lähemad. RTK liikmete hulgas on ka EKRE-lasi. Aeg-ajalt käiakse üksteise üritustel, kohtutakse ka „neutraalsel territooriumil”. Tülikiskumiseks pole põhjust.

Sama kehtib ka Ojulandi ja RÜE kohta. Ojuland esines mullu loenguga ühel RTK korraldatud rahvuslaste koolitusel. Samuti on esinenud ise või saatnud oma erakonna teisi võtmeisikuid esinema RTK läbiviidud kõnekoosolekuile. 2016. aasta kevadel osales RTK korralisel koosolekul kaks RÜE võtmekuju, tutvustades erakonna tegemisi-toimetusi ja vastates koosolekuliste küsimustele. Nii EKRE kui ka RÜE seisukohavõtte on avaldatud „Rahvuslikus Teatajas”. Muide, avaldati ka asjaomases lehenumbris, nimelt EKRE volikogu deklaratsioon 28. maist 2016 ning Ojulandi avalik kiri Jean-Claude Junckerile.

RTK on Helme ja Ojulandi minevikupattudest täiesti teadlik, kuid suhtub neisse kainelt. Kõige tähtsam on see, et mõlemad väljapaistvad poliitikud tulid rahva poole üle ja seeläbi lunastavad oma varasemad süüteod. Oleks üheaegselt ebaõiglane ja poliitiliselt lühinägelik materdada poliitikut, kes on pööranud selja poliitkartellile ja andnud oma võimed, teadmised ja tutvused rahva teenistusse. Kui kurdetakse, et poliitikud on rahvast võõrdunud, siis miks peakski nad rahva poole üle tulema, kui „tänutäheks” kallatakse nad seejärel üle sõimuga?!...

Helme ja Ojuland aga tulid, ja pidid selle eest maksma üsna kallist hinda – muutuma õukonnaajakirjanduse süljetopsiks. Kuid nad tulid ikkagi. Panid vaimu valmis ja tulid.

Kahtlane aga, et nad oskasid oodata materdamist neilt, keda pidasid „samal lainepikkusel” olevateks.

Ent tagasi küsimuse juurde: cui bono? Kellele oli Helme ja Ojulandi halvustamine „Rahvuslikus Teatajas” kasulik? Kes sellest kõige enam võitis?

Üllataval kombel jõudsin järeldusele, et kõige enam võitis sellest… EKRE! Täpsemalt: üks osa EKRE-st. Veelgi täpsemalt: see osa EKRE-st, kes on „Helmede ainuvalitsusega” rahulolematu ja soovib erakonnale uusi juhte – selliseid, „kes ei oleks liiga teravad ega kalduks äärmusse”. Kes oleks mitte „populistid ega paremäärmuslased”, vaid „tõelised (rahvus)konservatiivid”.

Kõige parem oleks Helmede pihta põrutada mitte ükskõik kelle kaudu, vaid ikkagi isiku kaudu, kellel on eestimeelsetes ringkondades tuntud nimi ja üsna suur autoriteet. Heiki Kortspärn ongi just selline isik. Eesti rahvuslaste üks arvamusliidreid. Talunik. Kaitseliitlane. Aktivist. Suur ajaloohuviline ja teatud ajajärkude ajaloo väljapaistev asjatundja. Vabadussõjalaste pärandi uurija ning jäädvustaja. Mitme raamatu autor. Mitme eestimeelse organisatsiooni liige. Kokkuvõttes: isik, kelle sõnal on kaalu ning kelle ande austajaskond kattub väga suures osas EKRE valijaskonnaga.

Kortspärn sobis selgi põhjusel, et ta pole – pehmelt öeldes – just kõige külmaverelisema iseloomuga.

Kuidas Helmet halvustav kirjatükk aga „Rahvusliku Teataja” veergudele saada, eriti veel olukorras, kus RTK ei kiida heaks oma poliitiliste liitlaste avalikku arvustamist?

Vastus on üllatavalt lihtne: „Rahvusliku Teataja” nõukogu kaudu. Nimelt on juba alates 2015. aasta algusest olnud see organ täielikult EKRE-laste kontrolli all.

Lehenõukogus jäme ots EKRE-lastel

Esiotsa oli EKRE-lastel seal vaid häälteenamus (Aare Pällin ja Lauri Õun ning end „parteituks bolševikuks” nimetav Feliks Saarevet, s.t. jõuvahekord EKRE kasuks 2:1). 2015. aasta algupoolel Saarevet loobus kohast, nõukokku jäid mõlemad EKRE-lased. 2016. aasta algupoolel lahkus lehenõukogust ka Õun, kes veel enne seda oli lahkunud EKRE-stki. Pällin jäi nõukokku aga edasi. On seal praegugi.

Millega tegeleb „Rahvusliku Teataja” nõukogu? Mis on ta ülesanne?

Lühidalt öeldes: jälgib, et kõik lehteminev oleks selline, nagu peab – kooskõlas hea ajakirjandustavaga ning RTK seisukohtadega. Nii sisult kui vormilt. Ilma lehenõukogu heakskiiduta ei ilmu „Rahvuslikus Teatajas” midagi. Ja kui seal juhtubki ilmuma materjale, kus esinevad kirjavead, paigutusvead ja muud vead, siis sellelgi on eelnevalt lehenõukogu heakskiit olemas.

Muide, nõukogu osatähtsus suurenes hüppeliselt alates 2015. aasta jaanuarist, mil toimetajaks sai RTK rajaja Jaan Hatto, kellel on küll rikkalikult kogemusi ürituste korraldamisel, kuid kel paraku puudub vähimgi ajakirjanduslik väljaõpe. (Enne seda oli lehe peatoimetajaks olnud siinkirjutaja, lehenõukogu liikmeks aga Hatto.) Seetõttu tuligi nõukogul pöörata lehematerjalile varasemast märksa rohkem tähelepanu, et olla uuele toimetajale toeks.

Väärib mainimist, et siinkirjutaja viimasel peatoimetaja-aastal, 2014-ndal, oli tõsiselt päevakorras ka Pällini saamine uueks peatoimetajaks. Siinkirjutaja igatahes pooldas seda kuni 2014. aasta septembri avanädalani suuresti, kuna Pällinil on ka ajakirjandustöökogemus, samuti keeleoskus ja sidemed. Tema orienteerunuks lehetegemises tunduvalt paremini kui praegune toimetaja. Kahjuks aga ei tohi lehenõukoguliige olla üheaegselt peatoimetaja, mistõttu tuligi teha teine valik.

2015. aastal sai Pällinist ka EKRE juhatuse liige. Praegu ta aga enam EKRE juhatusse ei kuulu. Küll aga kuulub EKRE Järva- ja Viljandimaa ringkonna juhatusse. Tähtis ja vastutusrikas koht loomulikult seegi, kuid eelmise kohaga võrreldes siiski tagasiminek karjääriredelil.

Vaieldamatud tõsiasjad

Kes täpselt korraldas Mart Helmet ja Kristiina Ojulandi halvustava kirjatüki ilmumise „Rahvuslikus Teatajas”?

Siinkirjutajal sellele vastust pole.

Küll aga saab vaieldamatult öelda järgmist:
1)    Helme (ega Ojulandi) halvustamine ei olnud ega ole RTK huvides;
2)    kõnealune kirjatükk sai heakskiidu lehenõukogult, mille ainsaks liikmeks on praegu EKRE keskastme juht, endine juhatuseliige;
3)    ilma lehenõukogu heakskiiduta ei ilmu „Rahvuslikus Teatajas” midagi.

Kui EKRE juhtkonda rünnatakse õukonnaajakirjanduses, siis on sel soovitule vastupidine mõju: sama jaburate kui alusetute süüdistuste tagajärjel EKRE toetajaskond hoopis suureneb. Seega võib öelda, et sedasorti süüdistuste objektiks olek on koguni EKRE juhtkonna enese huvides.

Seevastu kui EKRE-t süüdistatakse eestimeelses ajakirjanduses (mille üheks tuntumaks esindajaks „Rahvuslik Teataja” nüüdis-Eesti ajakirjandusmaastikul kahtlemata on), ja süüdistajaks on eesti rahvuslaste üks autoriteetsemaid esindajaid, siis on rünnaku mõju juba hoopis teine. On ju „Rahvusliku Teataja” lugejate hulgas väga palju EKRE pooldajaid ja valijaid.

Seejärel pole enam raske kaks ja kaks kokku panna – taibata, kellele viimatimainitud rünnak oli kasulik ja kellel olid võimalused sel toimuda lasta…

Kui naaskel on kotis, siis võib küll teha näo, et seda seal pole, aga kord annab naaskel endast märku niikuinii.

Tõnu Kalvet