Vene toru tähendab Eestile sõda

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 14:24

Kirjutas Jaan Hatto

Klikke: 17759

Elame halval ajal. Nii Taani kui Rootsi - kõigile üllatuseks - andis loa Vene-Saksa gaasijuhtme paigaldamiseks oma majandustsooni Läänemeres. Kellel kujutlusvõimet napib, see võib kaardi juurde minna ja kaardile tulevase toru arvatava koha maha märkida. Toru teeb pöörde ümber terve Eesti ranniku. Eesti ei ole Soome, Rootsi ega Taani, kelle jaoks see toru mingist territooriumi nurgast mööda libiseb. Peaks selge olema, mis on toimumas. Vene toru näol on tegemist Eesti jaoks eelkõige turvalisusriskiga. Toru ei jäeta valveta. Millegipärast peab seda valvama Vene merevägi. Mitte Saksa laevastik ega Vene ja Saksa ühised merejõud, vaid just Vene merevägi. Tavaliselt öeldakse sellise asja kohta, et kommentaarid on liigsed. Kui kellegi jaoks on Vene toru vaid keskkonna- või kultuuriküsimus, siis on see tema oma asi. Eesti jaoks on see aga julgeolekupoliitiline küsimus.

', '

Eesti jaoks võib toru tähendada mereblokaadi. Venemaa vajab platsdarmi -  sillapead provokatsioonideks. Gruusias toimisid sillapeana Lõuna-Osseetia ja Abhaasia. Eestis omi osseetiaid ja abhaasiaid õnneks ei ole, kuigi üks, siiani Eesti poliitilisel maastikul sehkendav poliitik üritas neid 1990-ndatel Eestissegi korraldada. Selline platsdarm tuleb niisiis kuidagi luua. Selleks sobib Venemaa "päris oma meri" ümber Eesti. Vaevalt et sealt õnnestuks tulevikus läbi sõita ilma sekeldusteta, mille „tahtmatuks“ tekitajaks oleks Vene sõja-, kaitse-, piiri-, või valveväelased.

Kujutlegem, kuidas see välja näeks. Soome või Rootsi poole suunduv laev peatatakse merel. Skandinaavia turistid värisevad automaaditorude ees, nende pagas kallatakse põrandale ja taotakse jalaga laiali. Väärtuslikumad esemed rändavad "valvajate" taskuisse. Miks, mis põhjusel? „Njuuh pljaat! Ära küsi rumalaid küsimusi! Kui toru valmis saab, algavad "pahade" rünnakud. Mõtle, kui istuvad sellised laeva peal, GPS näpuvahel, toru kohale jõudes aga viskavad oma reisikohvri(d) koos toru purustamiseks mõeldud ühe või teisesuguse tehnikaga üle parda.“ Pealegi, kes käsib neil närudel üldse "pahade" maale sõita (ilmselt pärast sellist üleelamist rohkem ei sõidagi), neile raha viima, vähemalt seni, kuni viimased ei austa "maailma vabastajaid ja päästjaid" nende kangelasteo vääriliselt?!...

Kaubalaevad on veel hullemad, need võivad kogu oma lasti "püha toru" peale kallata. Need tuleb seetõttu otsemaid hõivata ja koos lastiga mõnda Venemaa sadamasse kaaperdada.

Eesti sõja- ja piirivalvelaevad vaevalt et sadamast eriti kaugele jõuavad, kui juba hakkavadki pihta saama. Nagu juhtus Gruusia-Vene sõjas vastavate Gruusia laevadega. Territoriaalveed on küll olemas, aga meres ei ole mingit punast või valget joont maha tõmmatud.

Pealegi on avalik saladus, et Eesti loobus Soome lahe mitmes osas oma territoriaalvetest. Toru panemine ja pärast kaitsmine hakkab Toompeale kätte paistma, nagu paistsid Prantsuse laevad Krimmi sõja ajal, kui Tallinn oli mereblokaadis.

Keegi ei suuda igavesti kannatada, varem või hiljem allutakse provokatsioonile - närv viskab üle ja mingi osa toruvalvureid saab väljateenitud palga. Liigne, kuid asjakohane oleks lisada: täpselt nagu Gruusias. Ja edasi lähebki nagu Gruusias. Algab rünnak maalt, õhust, merelt vee pealt ja vee alt. Eesti põhjaosa läheb Venemaale. Miks? „Njuuh pljaat! Ära küsi rumalaid küsimusi! Toru turvalisus ja julgeolek peab lõpuks saama tagatud.“

Piiripunkt tuleb Kohila juurde, pärast EL-i ja NATO intensiivseid läbirääkimisi liigutatakse veidi põhja poole, kuhugi Prillimäe taha…


Kõik ei pea toimuma ülalpool toodud kirjelduse järgi, sest suurte plaanide tegijad näitavad alati üles teatud loomingulisust. Mis jääks Eestile üle? Samapalju kui Gruusial.

Toru võiks Eesti jaoks maha kirjutada julgeolekuriskide hulgast, kui see pandaks Soome ja Rootsi territoriaalvette, ranna lähedale (kui juba peab kindlasti vees olema) ja valvama hakkaks seda Soome ja Rootsi rannakaitse, kuivõrd seda on vaja valvata. Milleks rootslased ja taanlased ja ilmselt edaspidi soomlased peaks toru kartma, kui see ei pidanud nende keskkonnale ohtu kujutama, nagu nad ise teatasid?...

Kuid tõepoolest ainult võiks. Sest tegelikult ei saaks leppida ka sellega.

Siin mängivad kaasa mitmed tegurid. Kui juba kord on luba antud, ei pruugi toru üldse sinna saada pandud, kuhu algselt lubati, kui torupanijad näitavad üles kord juba sellist üleloomulikku veenmisjõudu. Toru ühes otsas on venelased, kogu oma allakäiva, läbini korrumpeerunud ühiskonnaga. "Juhtkonna eesotsas oli varem Dmitri Medvedjev. pärast tema presidendiks saamist Aleksei Miller, Putini ligem kaastööline Peterburi ajast. Pole teada, kas tal on seos kgb-ga, mis aga paistab olevat tõenäoline, kuna ta salastab rangelt oma eraelu." (Vello Helk, Rahvuslik kontakt, 4(200)2008).

Eesti meedia, seesama välismaalaste omandis olev ja Eesti suhtes kord avalikult, kord varjatult vaenulik meedia vaikib kiivalt, kes on toru Saksamaa-poolses otsas, kuigi see peaks neile väga hästi teada olema. "Gazprom Germania GmbH, juhtkond. Eesotsas on Hans-Joachim Gornig, endine aseminister DDR-i energiaministeeriumis, väljaõppega Berliini kõrgemas parteikoolis./-/ Ka Gazprom Germanias on ta end ümbritsenud usaldusväärsete isikutega vanast võrgustikust. Tema parem käsi, 59 aastane Hans-Uwe Kreher on endine Stasi agent, kes spioneeris nii agaralt, et andis isegi üles oma ema, kui teda külastas tuttav Lääne- Saksamaalt. Ka finantsdirektor Felix Strehober oli kõrgetasemeline Stasi kaastööline. Nord-Streami direktor on Matthias Warnig, varem DDR-i tipptegelane, nüüd koos endise liidukantsleri Gerhard Schröderiga Nord Streami nägu väljapoole. Ka Warnig on endine Stasi agent, keda autasustati kuldmedaliga" (Vello Helk, Rahvuslik kontakt, 4(200)2008).

Endised võitluskaaslased - KGB ja Stasi - ulatavad teineteisele torustatud käe, et sõlmida uus, meie aja Molotov-Ribbentropi pakt. Euroopa asemel jagatakse pooleks üks väike tülikas riigike. Üks osa Venemaale, teine osa Euroopa Liidule. Põhjust on karta, et Eesti tõehetk on käes, ilma et asjaosaline seda ise õieti aduks. Tõehetked saabuvad ikka niimoodi. Mis jääb Eestile üle? Eesti ei ole Gruusia, vähemalt praegu küll veel mitte.

Rootsis on rahvatarkus: "möt Olle i grind" - mine pahale naaber Ullele väravasse vastu. Ohtlikul olukorral ei tohi lasta tekkida. Eesti peab möönma avalikult, et Vene toru ohustab Eesti julgeolekut. Kui patsient läheb arsti juurde, ei saa keegi terves ilmas seletada, mis talle teeb häda, seda saab ainult asjaosaline ise. Terves ilmas ei saa keegi määratleda, mis ohustab Eesti julgeolekut. Seda saab teha ainult Eesti ise. Eesti peab ise määratlema oma julgeolekupoliitilised riskid. Vene toru peaks praeguses olukorras olema riskide loetelu ülemise serva ülemises reas.

Teiseks peab Eesti oma nn liitlastele selgeks tegema, mis ohustab Eesti julgeolekut. Arvan, et ei ole paljut muud väljapääsu, kui et Eesti peab pöörduma ÜRO Julgeolekunõukogu poole, kus Eesti väidetavad liitlased ja sõbrad juba ees istuvad ja võivad „toruvärgile“ veto panna. Toru loksuks hullumeelse koha pealt normaalsesse kohta - maismaale, juba varem pandud samasuguse toru kõrvale. Kus pealegi tuleb toru panemine kümneid kordi odavam.

Teise manduva impeeriumi, Euroopa Liidu peale loota oleks ennatlik. Sellise avalduse peale oleks võidud imestada ja kulme kergitada varem, aga pärast Gruusia sõda ja Venemaa agressiivseid avaldusi peaks viimane oma toru ainult unes nägema ja süüdistada poleks tal kedagi peale iseenda. Parem on ÜRO Julgeolekunõukogu poole pöörduda nüüd ja kohe kui teha seda suures hädas. Sest kui teha seda alles viimases hädas, siis vastatakse sama küsimusega, nagu olevat vastatud seoses Tartu rahu järgse piiriga: kus te varem olite?

Jaan Hatto,
iseseisvuslane