Uudised

Narva tanki eemaldamisplaan kui hoolimatusesümbol

  • Prindi

Mille võrdkuju on Narva tank? Mida ta tähistab?

Neile küsimustele on nüüdis-Eestis vastatud palju ja innukalt. Üks enamlevinud vastusevariante neile on: „Narva tank on okupatsioonisümbol. Täpsemalt: Nõukogude okupatsiooni sümbol.”

Hüva. Oletagem hetkeks, et seda ta ongi.

Ent nüüd on sobiv hetk küsida: mille võrdkuju (võõrsõnaga: sümbol) on siis Narva tanki eemaldamine? Kas okupatsioonist vabanemise võrdkuju?

Vastus on sama lihtne kui iseenesestmõistetav: selle tanki eemaldamine on selgemast selgem hoolimatusesümbol. Eesti võimude hoolimatuse ja tänamatuse sümbol narvakate ja teistegi sealtkandi elanike suhtes. Sest selle teoga kavatsevad Eesti võimud „tänada” sealseid inimesi selle eest, et nood on olnud pärast 2007. aasta aprillimässu Eestile väga ustavad ning on varustanud viimase kolmekümne aasta jooksul Eesti riiki võrdlemisi odava elektri- ja soojusenergiaga.

Eestis valitseb aina süvenev kriis: elektrihind aina tõuseb, elukallidus niisamuti. Seega oleks enesestmõistetav, et Eesti võimude kogu aur läheks selle kahe raskusega võitlemisele. Sest just need raskused on praegu Eesti tõelised vaenlased.

Selle asemel otsitakse aga alistamistvajavaid raskusi ja vaenlasi hoopis sealt, kus neid pole. Sõditakse nõukogudeaegsete mälestusmärkidega lausa palehigis, endal rind uhkusest kummis.

Hingesülitajate „tänu”

Aga oletagem hetkeks, et Eesti võimudel tõepoolest õnnestub kõrvaldada kõik nõukogudeaegsed mälestusmärgid, sealhulgas ka Narva tank. Mis muutuks sellest siis paremaks? Kas elektrihind alaneks hüppeliselt, muutuks inimestele taskukohaseks? Kas elukallidusekasv peatuks, vahest koguni taandareneks?

Oleks tõeline ime, kui see juhtuks. Hulga tõenäolisem on aga hoopis see, et elektriarveid tasuda muutub väga suurele osale Eesti elanikest ülejõukäivaks, ja et üleüldine elukallidus tõuseb lausa pöörastesse kõrgustesse.

Mida peavad sel puhul arvama ja tegema Narva, üldse Ida-Viru inimesed, eriti energeetikud ja viimaste perekonnad? Nad ju teavad, et sealsete elektrijaamade toodetava elektri omahind on endiselt kaunis madal. Ent ometi tuleb neil sama (!) elektrit osta elektribörsi kaudu tagasi sellise hinnaga, mis lööb rahakoti põhja augu. Ja samal põhjusel toimunud üleüldise hinnatõusu tõttu on neile kättesaamatud paljud kaubad ja teenused, mis varem olid täiesti taskukohased.

Kui see pole kohalike elanike mõnitamine, neile hinge sülitamine, siis mis see veel on?! Kas see ongi siis Eesti riigi tänu nende ustavuse ja leplikkuse eest?

Kui narvakad peaks leppima mõnitamisega, siis igatahes minu lugupidamine nende vastu kahaneb küll peaaegu olematuks. Olen ise pärit kandist, kus mõnitamine, tahtlik alandamine ei jäänud karistuseta – õigusega „Eesti Metsikuks Lääneks” peetavatelt „Kopli liinidelt”. Ülekohut ei andestatud ega unustatud meil kunagi. Oli mõeldamatu, et ülekohtuohver pärast veel poeks talle kurja teinule, lipitseks tolle ees.

Millised vastusammud mõnitajatele valivad Narva-kandi elanikud, jääb juba nende endi otsustada.

Tähtis on vaid, et hoolimatuse- ja tänamatusesümboli kavandajaile antaks selge sõnum: „Siiamaani, ja mitte sammugi kaugemale! Tõmbuge tagasi!”

Tõnu Kalvet

P.S. Mingit riigivastasust ei maksa narvakate vastusammude puhul otsida, kuna eneseväärikuse kaitse ei liigitu riigivastasuseks kohe kuidagi. Küll aga saab riigivastaseks pidada tegevust, millega on teadlikult halvendatud väga paljude inimeste elu-olu, tõugates neid üha sügavamale vaesusse, ja tehes seda veel eriti alandaval viisil.  

T. K.

© Tõnu Kalvet