Uudised

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 18:07

Kirjutas Autor

Klikke: 12519

Maailmalõpu kink meile: võimalus alustada „puhtalt lehelt”

„Kui saatus annab sulle sidruni, siis ära kurvasta, vaid tee sellest limonaadi,” ütleb ellujääja lipukiri.

2012. aasta 21. detsembriks ennustatud maailmalõpp oli samasugune „sidrun”. Ta näitas, et väga paljudel inimestel tuleb „limonaaditegemist” veel kõvasti õppida. Täpsemalt: seda näitas nende reaktsioon maailmalõpu edasilükkumisele. Asi pöörati naljaks. Irvitati nende üle, kes polnud istunud, käed rüpes, vaid olid saatusliku kuupäeva lähenedes valmistunud kui just mitte päris maailmalõpu, siis vähemalt ülitõsise loodusõnnetuse üleelamiseks.

Tõsise, ohtlikugi asja naljakspööramine, selle üle irvitamine on sisemiselt ebakindla inimese kaitsereaktsioon. Nii kaitseb võhik end elu ebameeldivuste vastu.

Naljakspöörajad hingasid 22. detsembril kergendatult ja unustasid hoopiski, et ülemaailmse õnnetuse oht pole ju kuhugi kadunud. Maakoore osade liikumine ja pingekasv nende kokkupuutekohtades ju jätkub. Seetõttu pole ülivõimsate maavärinate tulek ja nendega kaasnev hiidlaineoht või – tuumajõujaamade kandis – tuumareostusoht kuhugi kadunud.

Püsib ka ülitugeva, kõiki alajaamu läbikõrvetava ning interneti- ja mobiiliside likvideeriva päikesetormi oht. Päike ju „pole ümber mõelnud”, vaid vastupidi, alles „kogub jõudu”.

Samuti pole kadunud oht, et maailmaruumist kihutab Maale mõni suur taevakivi, millega kokkupõrge põhjustaks planeedil tohutu hiidlaine. Mäletatavasti möödus 2012. aastal vähemalt üks selline taevakeha meist kosmilises mõttes ülinapilt – Maa ja Kuu vahelt. (Ülalmainitud naljakspöörajad seda oma võhiklikkuses muidugi ei tea või siis leiavad, et kõik pidigi nii minema.) Sarnaseid „külalisi” on me suunas teel aga teisigi.

Totter irve näol, käed rüpes, neile ohtudele aga vastu ei saa.

Mida tuleks „maailmalõpujärgses” olukorras siis teha?

Esmalt tuleks tajuda, et elu on elamist väärt ja tänada saatust, et see andis meile võimaluse näidata, kas ikka oskame tegelikult elu hinnata või mitte. Võimaluse alustada „puhtalt lehelt”.

Seejärel asuda tegutsema, asju korda panema. Kas meil vähe on asju, millega me rahul pole, kuid mille kordasättimist oleme edasi lükanud?! Võtkemgi need kõik nüüd järgemööda ette!

Tehkem korda oma tervis. Vabanegem pahedest. Kogugem tarkust ja õppigem olukorras orienteeruma, et meile ei saaks enam „habemesse puhuda” ei poliitikud, reklaamitegijad ega mõlema seltskonna tegelikud suunajad. Otsigem endale mõttekaaslasi, ühinegem nendega ja tehkem sihtide saavutamiseks aktiivset, tõhusat koostööd. Tegutsegem oma unistuste teostumise nimel. Osakem uuesti hinnata, mis on elus TÕELISELT väärtuslik!

Siis saavutame oma sihid, oleme rahul ja õnnelikud. Kujundlikult öeldes: teeme saatuse pakutud sidrunist endale limonaadi, mitte aga ei muutu ise tühjakspigistatud sidruniks.

Tõnu Kalvet

Kirjutis ilmus algselt Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandja - ajalehe "Rahvuslik Teataja" - 14. numbri (jaanuar - veebruar 2013) esiküljel.