Eesti poliitkatsetest 2021. aasta jaanuari seisuga

  • Prindi

Eesti poliitmaastikul viiakse praegu läbi üht väga olulist katset. (Tegelikult on katseid muidugi rohkem, ent üks neist eristub eriti olulisena.) Nimelt seda, mis annaks vastuse küsimusele „kuidas suudab riiki valitseda valitsus, kelle usaldusväärsus on juba enne ta moodustamist peaaegu olematu?”.

Katse peamisteks osapoolteks on Eesti Reformierakond ja Eesti Keskerakond.

Reformierakond katsetab ennekõike kolme asja:
1) kas rahvas on juba unustanud selle seitsmeteistkümne aasta jooksul kogetu, mil võimul oli Reformierakond?

2) kas rahvas on juba unustanud totrad ettepanekud, mida tegid Riigikogus perekonna-teemalise rahvahääletusega seoses Reformierakonna parlamendisaadikud?

3) kas rahvas on juba unustanud, kuidas reformierakondlikud rahvasaadikud püüdsid juba mainitud laadi ettepanekute massilise esitamisega tõsimeeli tükiks ajaks halvata Riigikogu töö, seda pealegi väga ränga kriisi ajal?

Keskerakond katsetab aga järgmisi asju:
1) kas rahvas unustab ja andestab, et käimasoleva, väga ränga kriisi ajal on juhtiv valitsuserakond tegelenud kriisilahendamise asemel hoopis salajaste poliitmängudega, et nende abil reeta oma valitsusliidukaaslased ja lasta uuesti võimule 17 aastat rahvale suuri kannatusi põhjustanud poliitrühmitus?

2) kas rahvas unustab ja andestab, et juba mainitud poliitmängude tulemusena tahetakse luua valitsusliit erakonnaga, kelle parlamendisaadikud esitasid tõsimeeli totraid ettepanekuid ja olid valmis seeläbi halvama riigi seadusandliku kogu töö väga pikaks ajaks?

3) kas rahvas unustab ja andestab, et korruptsioonikahtlustuse saanud erakond lagundab sellele kahtlustusele viidates toimiva valitsusliidu, kuid asub kohe seejärel pidama läbirääkimisi valitsusse edasijäämiseks, pealegi erakonnaga, keda ennastki saadab korruptandimaine?

Äsjaloetletud kuue katse tulemusest moodustubki aga seitsmes, olulisim katse. Usaldusväärsuse-katse.

Tääkidel ei saa istuda

Usaldusväärsus on teadupärast oluline igas ühenduses. Ka inimkarjas. Eriti oluline on usaldusväärsuse olemasolu karjajuhtide puhul. Sest juhi isikuomadustest oleneb karja käekäik.

On ülimalt vähetõenäoline, et keegi usaldaks oma heaolu, tervise, koguni elu näiteks sellise bussijuhi, rongijuhi, laevajuhi või lenduri kätte, kes on kas poolearuline, asjatundmatu või siis ebakõlbeline. Veelgi vähetõenäolisem on see aga riigijuhtimise puhul.

Tõsi, ajaloost on teada näiteid, kuidas riigijuhtimine heauskselt siiski usaldati just äsjaloetletud omadustega isikutele. Reeglina pidid siis heausksed oma valikut hiljem kibedalt kahetsema.

Nüüdis-Eestis on sellise valearvestuse tegemine juba hulga vähetõenäolisem. Esiteks sellepärast, et eesti inimene on suure osaga muust maailmast võrreldes siiski veel säilitanud kaine mõtlemise, samuti laia silmaringi.

Teiseks aga sellepärast, et alates 2015. aastast kestev „EKRE-ajajärk” Eesti poliitikas on näidanud selgelt: isegi poliitkorrektsuse-tõbe põdevas maailmas on võimalik jääda sirgeselgseks ja nimetada asju nende õige nimega ilma, et peaks kartma oma elu ja karjääri pärast.

Eluvõõralt käituv, igikestvaid seaduspärasusi eirav poliitikamängurite seltskond võib ju küll vägisi luua valitsusliidu, mille usaldusväärsus on peaaegu olematu, ent ärgu pangu siis imeks, kui väga suur osa rahvast säärast valitsusliitu tõsiselt ei võta. Näitab ju inimkonna senine kogemus, et austus ja usaldus toimivad juhi sõnale kaalu andjana hulga tõhusamalt kui repressiivaparaat. Ehk nagu tõdes omal ajal Napoleon: tääkidel ei saa istuda.

Eluvõõraid, loomuvastaseid katseid tehtagu ikkagi laboritingimustes, mitte eneseteadlike kodanike kallal! Ja kui keegi isehakanud poliitkatsetaja tahab neid katseid laiendada kogu ühiskonnale, siis on igati sobiv hetk talle meenutada, et ladina sõna minister tähendab maakeeli ikkagi teenijat, mitte aga isevalitsejat.

Tõnu Kalvet  

 

© Tõnu Kalvet