„Postimehe” sõnaseletus: ülejooksmine=väljavahetamine

  • Prindi

Uuskeele sissetung on jõudnud otsaga juba ka Eesti ühte tuntumasse päevalehte „Postimees”. Nimelt ei suuda „Postimehe” toimetus enam vahet teha sõnade „ülejooksmine” ja „väljavahetamine” tähendusel, vaid paistab tõsimeeli arvavat, et tegu on samatähenduslike sõnadega. Vähemalt luurevallas küll.

Selline mulje igatahes jääb, kui lugeda „Postimehes” 4. septembril 2020 ilmunud kirjutist „Juurvee: Novitšokiga tapmine ei ole lihtne” (autor: Toomas Kask). Seal öeldakse selge sõnaga: „Erinevalt teistest Venemaalt üle jooksnud luureohvitseridest hoidis Skripal madalat profiili ja avalikult sõna ei võtnud.”

Tegelikult aga Sergei Skripal ei jooksnud üle, vaid hoopis vahetati välja ühena mõnest USA ja Suurbritannia kasuks luuranud, kuid vahele jäänud Venemaa kodanikust tehingus, kus „vastukaubaks” oli kümme USA vastuluurele vahele jäänud Venemaa luurajat, nn. Chapmani rühm.

Sellest on kirjutatud palju ja mitmel pool. Meenutagem siinkohal üht värskemat neist allikaist – Vene ajalooajakirja „Zapretnaja istorija” („Keelatud Ajalugu”) 2020. aasta 15. numbrit. Seal ilmus rubriigis „Luureajalugu” kirjatükk „„Chapmani rühm”” (autor: Vladimir Antonov). 

Kohe loo põhiosa esimeses, alapealkirja „Vahetus Viinis” kandvas lõigus leidub täpne kirjeldus: „Kõik toimus nagu kvaliteetses spioonifilmis. 9. juulil 2010 maandus Austria (mille neutraalsus oli paika pandud juba 1955. aastast pärit leppega USA ja NSVL-i vahel) pealinnas USA lennufirma „Vision Airlines” (registreeritud Las Vegases) lennuk „Boeing 767–200”. Mõne aja pärast saabus lennuväljale Venemaa „Jak-42” ja sõitis mööda maandumisrada „Boeingu” kõrvale. Mõlema reisilennuki vahele paigutati eriline, kinnine läbikäik, mille kaudu, nagu pärastpoole selgus, leidis aset kümne Vene luuraja vahetamine kolme, luuramises süüdistatud endise FSB töötaja (kelle hulgas oli ka Sergei Skripal) ning Igor Sutjagini nimelise teadlase vastu.”

Välja vahetada sai Skripali aga üksnes seetõttu, et ta oli vahistatud. Enamgi veel: oli tolleks hetkeks veetnud Vene vanglas juba mitu aastat.

„Sergei Skripal, kelle nimi ilmus taas välja seoses ta mürgitamisega Salsbury linnas 2018. aastal, alustas teenistust GRU-s veel NSVL-i ajal. Pärast erruminekut ei kaotanud ta sidet jõuametkonnaga, vaid tegeles mahakantud lahingumoona ja relvade käitlusega. 1995. aastal värvati töötama Briti luure MI6 kasuks, misjärel edastas inglastele andmeid Venemaa salastatud sõjaväeobjektide kohta. Pärast vahistamist mõisteti 13-ks aastaks vangi ning jõudis enne väljavahetamist veeta trellide taga kuus aastat,” öeldakse eeltoodud artikli osas, mis kannab alapealkirja „Vastukaup”.

Veelkord: ülejooksmisest ei saa sellise sündmustekäigu puhul olla juttugi.

Leebema loomuga lugejal võib siinkohal tekkida küsimus: „Kas ikka tasub ses küsimuses juuksekarva lõhki ajada, „Postimehe” sõnastust arvustada? Tegu pole ju maailma saatust muutva eksitusega.”

Vastan: siiski tasub. Seda vähemalt kahel põhjusel.

Esiteks, artikli autor Toomas Kask vahendas Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teaduri, Ivo Juurvee, sõnu täiesti kriitikavabalt, otse öeldes: pimedas usus. Ükski asjatundlik ajakirjanik aga ei tohi tugineda pimedale usule, vaid peab alati püüdma välja selgitada võimalikult täielikku tõde ja näha võimalikult terviklikku pilti. Vastasel korral muutub ajakirjanik lihtsalt kõikvõimalike huvirühmade hääletoruks. Näiteid selle kahjulikkuse kohta võiks siinkohal tuua arvukalt. Ent piisab sellestki, kui meenutada nende hulgast üht kurvastavamat: täiesti põhjendamatute süüdistuste loopimist massiteabevahendite abil omaaegse Iraagi juhtkonna pihta massihävitusrelvade olemasolu küsimuses, ja nendesamade süüdistuste mõjul alustatud Iraagi sõda.

Teiseks, mõistete tähenduse segiajamisega (pole tähtis, kas tahtlikult või tahtmatult) moonutatakse edastatavat teavet ja seeläbi eksitatakse selle teabe sihtrühmaks olijaid. Lisaks luuakse vigase keelekasutuse abil mulje, justkui ladus, laitmatu keel polekski enam oluline. Sealt aga läheb juba otsetee mõtlemise ähmastamisele, kuna on ju teada, et keeleoskuse arenguaste väljendab ühtlasi inimese mõtlemisvõime arenguastet: arenenud keelekasutus=arenenud mõtlemisvõime; vähearenenud keelekasutus=vähearenenud mõtlemisvõime.

Elame ajal, mil mõistete tähenduse „nihkumine” leiab aset mitte üksnes kogemata, vaid ka meelega. Kõiki „tähendusenihutajaid” harida, neid ümber veenda me küll ei suuda, ent vähemasti saame teha kõik endastoleneva, et mitte lasta neil meid juhmistada. 

Tõnu Kalvet  

© Tõnu Kalvet