„Koroonaaja” jalgpalli-EM kui vastulöök koroonahüsteeriale

  • Prindi

Äsjalõppenud Euroopa jalgpallimeistrivõistlused jäävad meelde veel kauaks. Nii jalgpallisõbrale kui ka jalgpallikaugele isendile. Jäävad meelde sellepärast, et näitasid selgelt: jalgpall on elujõulisem igasugusest eluvõõrast, loomuvastasest nähtusest.

EM algas ju täiesti „koroonahüsteeria tähe all”: tühjade ja seetõttu kõledate tribüünide ees. Lõppes aga olukorras, kus finaalmängu toimumispaigaks olnud „Wembley” staadion Londonis oli pealtvaatajaist täidetud vähemalt kahe kolmandiku ulatuses ja sealne melu meenutas juba jalgpalli paremate päevade aegset.

See muutus murdis end läbi nagu rohulible asfaldist. Või veelgi täpsemalt: nagu tulvavesi jõeletekkinud tammist või muust takistusest. Koroonapiirangu-usklikel tuli taanduda. Vastu tahtmist ja hambaid kiristades küll, kuid siiski taanduda. Jalgpall kui planeedi Maa mõjukaim ja menukaim spordiala lihtsalt ei lasknud end kitsasse, loomuvastasesse voolusängi suruda.

Mõistagi tuli siin asjale kasuks seegi asjaolu, et jalgpallis liigub tohutul hulgal raha – jalgpallitööstus on üks tulusamaid majandusharusid üldse. Kui on valida, kas loomulikkuse abil teenida (taas) suurt kasumit, või ebaloomulikkuse (sest mida muud see koroonapiirangute-usk siis on?!) tõttu jääda suurde kahjumisse, siis valib iga õige ettevõtja muidugi esimese.

Teisisõnu: kes tahab oma „koroonaviiruse-mänge” mängida, see mängigu edasi, ent tingimusel, et ei sega päriselu! Lühidalt: teadku oma kohta!

Hommikvõimleja=rassismivastane

Teine kiiduväärt muutus kõnealusel tippturniiril puudutas püüdlusi tuua poliitika suurde sporti. Otse öeldes: vastust püüetele pressida ühe, üsna kitsa kandepinnaga (!) poliitrühmituse vaateid peale kõigile inimestele.

Pean silmas muidugi nii-öelda rassismivastast võitlust, mille käigus kästi enne iga mängu algust jalgpalluritel ühele põlvele laskuda. Sellest pidavat „rassismivastaste” väitel olema rassismi väljajuurimisel suur abi.

Reielihaserebestuse vältimiseks lihasevenitusharjutusi enne võistlust teha on muidugi igati kiiduväärt, ent miks oli vaja nimetada seda rassismivastaseks võitluseks?! Selle loogika järgi oleks ju väga paljud hommikuvõimlemise tegijad samuti innukad rassismivastased…

Õnneks leidus teleülekannet teinud operaatoreil niipalju oidu, et neidsinatseid põlvitamisi näidati haruharva. Umbes nagu nende isikute puhul, kes endale tähelepanu saamiseks kas alasti või muul moel aeg-ajalt jalgpalliplatsile jooksevad.

Nõukogude ajal sündinuna mäletan veel hästi, kuidas Nõukogude Liidus rakendati spordivõistlusedki ideoloogiavankri ette, püüdes pealtvaatajale ja sportlaselegi aeg-ajalt kaela määrida ikka väga eluvõõraid ja seetõttu naeruväärseid mõtteid. Uskusin tõsimeeli, et „arenenud läänemaailmas” midagi sellist ei kordu. Nagu tegelikkus näitas, eksisin rängalt. Nüüdisaegsed ideoloogilised kampaaniad lääneriikides on tihtipeale mitu kraadi kangemadki kui olid 20. sajandi 70-ndate ja 80-ndate aastate Nõukogude Liidu kampaaniad. Kangemad, ühtlasi naeruväärsemad.

Eriline „pärl” kõnealusel EM-il oli muidugi katse iga hinna eest peale pressida vikerkaarelipu-kinnisideed. Kõige meeldejäävam ses osas oli muidugi Müncheni linnavalitsuse ülipüüdlik käitumine. Esimese hooga tundub, et Müncheni mainekujundusele tegi see ainult kahju. Kui aga järele mõelda, siis pigem hoopis soodustas turistide külastusindu, soovi näha oma silmaga, kes ikkagi on need, kes käituvad kui lollidemaa asukad. Münchenist sai seetõttu Kilpla saksa vaste.

Vähemalt kuni nüüdse linnavalitsuse ametiaja lõpuni küll.

Pooltahtmatu täkkessepanek

Korralduslikult õnnestus see EM täitsa hästi. Mis sest, et kindlat korraldajamaad polnud ja mängud toimusid alal Pürenee poolsaarest kuni Kaukaasiani. Euroopa Jalgpalliliidu (prantsuse k. lüh. UEFA) eelmine president, prantslane Michel Platini oli pakkunud selle lahenduse välja küll juba ammu enne koroonahüsteeria puhkemist, ja esiotsa tunduski liiga ekstravagantne, ent uutes oludes osutus ainusobivaks. Järgmine EM toimub juba vanaviisi, ent äsjalõppenu läheb sellegipoolest ajalukku erilise ja meeldejäävana. Pigem heas kui halvas mõttes.

Itaalia koondise esikohavõit oli küll enam-vähem seaduspärane, ent see-eest ilmus turniiri käigus välja arvestatav hulk väljapaistvaid mängijaid (tüüpnäide: Tšehhi koondislane Patrik Schick), kes võivad kujundada Euroopa jalgpallielu nägu veel pikki aastaid.

Kas järgmisel EM-il osaleb juba ka Eesti koondis, oleneb juba täiesti Eesti koondislastest endist. Äsjalõppenud EM näitas veenvalt: tugeva tahte olemasolul on tõepoolest igaüks oma õnne sepp. Annet leidub ju paljudel; määravaks saab ikkagi tugev tahe. Siis teostubki tahte triumf.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet