Ilusate naiste mõrvadega päästetakse Euroopa Liitu
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: pühapäeval, 26 juunil 2016 14:36
- Kirjutas Autor
- Klikke: 13426
Ilusate naiste hästikavandatud teatraalsete mõrvadega püütakse päästa Euroopa Liitu ja eurot. 16. juunil 2016 mõrvatakse Briti parlamendi alamkoja liige Joanne Helen Cox – backbencher Bristallis, kust ta oli parlamenti valitud. 22. juunil oleks Joanne Cox saanud 42-aastaseks. Miks teatraalne mõrv? Ohver lüüakse jalust maha ja mõrvar pussitab maaslamajat seitse korda ja tulistab veel kolm korda, samas hüüab: „Britain first, Britain first, Britain first!“ Niimoodi kirjutavad ajalehed.
Muidugi on asjaolu, mida vaid vähesed teavad – kogu lugu muutub teatraalseks alles massimeedias. Kohapeal ei kuulnud keegi mainitud karjumist, keegi ei ole näinud verist ja haavatud Joanne Coxi. Kuriteopaigas pole sillutisel ainsatki vereplekki, pole kuule ega kuuliauke. Vaene Joanne pidi olema vait kui lammas, sest keegi pole isegi kuulnud karjeid. Ta toimetati haiglasse kriitilises seisus ja helikopteriga. Milline ühiskonna hoolitsus! Aga oh häda! Keegi ei näinud Bristallis sellel päeval helikopterit ega ka kuulnud seda.
Kas mõrvar tabati kuriteopaigas? Ei! Mis siis on kindlalt teada? Politseisse helistati kell 12.53 – Bristallis, Market Streetil on „neljakümnendates aastates naine saanud raskelt viga ja on kriitilises seisus“. Meedia andmetel oli ohver teel Bristalli raamatukokku, kahe mehe saatel. Peale selle oli veel üks „pealtnägija-kõrvalseisja“. Kuriteohetkel pidi tema juures olema seega vähemalt kolm täisealist meest, ja keegi neist ega ka nad kolmekesi kokku, ei suutnud teda kaitsta. Tahaksin küsida: kas nad kõik olid poliitikud?
Pärast õnnetu Joanne Cox-i lahkumist siit ilmast polnud kulunud päevagi, vaid tunnid, kui juba toimusid... matused – 17. juunil, mustades ülikondades poliitiline eliit, sügavas leinas, kõigi nähes televiisoris.
Laupäeval, 18. juunil toimus kohus mõrvari vahistamiseks. Kas laupäev ei pidanud olema mitte puhkepäev? Kas esmaspäevani ei andnud oodata? Kuidas on võimalik kellegi süüdistusmaterjalid mõrvas kokku koguda vaid ainsa päevaga? See olevat olnud rekord Briti kohtupraktikas.
Põhjus selgub kohe. See on ju näitemäng, kus päriselt tapetakse. Mõrvar-näitleja pidi kohtusaalis hüüdma: „My name is death to traitors, freedom for Britain! Death to traitors, freedom for Britain!“, ja seda võimalikult aegsasti enne referendumit.
Kes oli siis mõrvar: 52-aastane Thomas Mair – muruniitja, endassetõmbunud nohik, kes polnud selle õnnetu hetkeni näidanud üles mingit huvi ei poliitika ega Brexiti vastu, oli saanud psühhiaatrilist ravi? Politsei tabas ta tänu oma „valvsusele“, must rullnokk – baseball cap – on verine. Kohe leitakse tema juurest mingi tulirelv, padrunid ja verine nuga... Nagu valmis pakitud näitemängu järgmiseks vaatuseks. Tal ei tulnud pähegi neid visata kas või esimesse ettejuhtuvasse prügikasti.
Kohtus esitasid „tunnistajad“ veel tunnistusi: verest ja karjumisest. Täpselt sellest, mida kohapeal keegi ei näinud ega kuulnud. Ahjaa, mõrvar kandis hoopis valget rullnokka. Sellest me ei räägi – tegijal juhtub.
Üks asi on siiski eksimata kindel: Suurbritannia Euroopa Liitu kuulumise vastastest lasti selle massimeediaetendusega korralikult tuul välja. Poolehoid kuulumisele Euroopa Liitu tõusis 5-8 %, mõnede vaatlejate hinnangul koguni 10 %, ja ületas esmakordselt lahkumisepooldajate oma. Joanne Cox oli kirglik Euroopa Liitu kuulumise eeskõneleja. Nüüd oli sellest saanud tundeline võitlus headuse ja kurjuse, armastuse ja viha, arukuse ja kiivuse vahel. Millisel poolel seisab euroimpeerium? See on ilmselt liigne küsimus.
Kõik on juba kunagi olnud…
Huvitav oleks küsida: kui palju on nende ridade lugejaid, kes teavad, et kõik see on juba kord toimunud? Pärast pikka poliitilist karjääri sai Rootsi välisministriks 1998. aastal Anna Lindh. Kaunitar oli käilakujuks Rootsi europooldajate kampaaniale, kehtestamaks Rootsis krooni asemel rahaühikuks euro. Ses küsimuses toimus (erinevalt Eestist) rahvahääletus – samal päeval Eesti rahvahääletusega, 14. septembril 2003.
Kuigi Anna Lindh täitis oma osa edukalt, ei tahtnud toetus eurorahale rootslaste hulgas kasvada ega jõudnudki kunagi plusspoolele. Kuigi põhjendused euro kasuks, nagu ikka, olid majanduslikud ja terve meedia näis seisvat euro kehtestamise poolt. Sellest hoolimata ei-poole edumaa vahetult enne rahvahääletust hoopis kasvas (nagu Suurbritannias).
10. septembri pärastlõunal 2003 läks Anna Lindh koos sõbrannaga Stockholmi kesklinna „NK” kaubamajja ostma uusi kehakatteid. Hea palk ja naisterahva asi, mis seal siis ikka...
Ainult et siit algab küsimärkidemeri. Miks jättis kaitsepolitsei välisministri ilma igasugusest kaitsest, kui too oli lahkunud oma turvalistest ametiruumidest?
Teisel korrusel pussitab teda äkitselt keegi tundmatu isik. Ja jälle! Kaubamaja turvakaamerad on just sellel korrusel ja sellel ajal juhuslikult väljalülitatud. Ohvri vigastused ei olnud eluohtlikud ja ta oli kogu aeg teadvusel, kuid siiski millegipärast suri järgmise päeva varahommikul. Rahvahääletuseni jäi täpselt kolm täispäeva. Juba päev hiljem esitles pervode ja hälvikute partei „Rahvapartei-liberaalid“ esimees Lars Leijonborg TV-s Anna Lindhi kujutisega mälestusmünte – Rootsi eurosid. Poolehoid eurole sööstis hääletajate hulgas üles, kõrgustesse, kus see kunagi varem polnud olnud. Naistehulgad tormasid euro poolt hääletama, tundes end isiklikult haavatuna.
Rootsi rahapaja Myntverket järgi kulub ühe mündi või näidismündi valmistamiseks umbes kuu: kujundamine, graveerimine, matriitsid ja valu. Vanad roomlased ütlesid: sapienti sat. Maakeeles: targale piisab.
Vaene Anna Lindh ei suutnud päästa Rootsis eurot ei elavana ega surnuna – koguni 55,9 % hääletas euro vastu. Ja see oli õige otsus. Seda on möönnud isegi tolleaegsed europooldajad. Seeläbi saadud majandustõus on vedanud kaasa isegi Eesti majandust.
Kaks nädalat hiljem vahistatakse keegi 24-aastane serbia päritolu Mijailo Mijailović, kes kannatas vaimsete häirete käes ja oli saanud ravi. Kohtusaalis ei lubatud tal terve protsessi ajal sõnagi lausuda. Kui saabus naljakas olukord, kus süüalune ise pidi ka midagi ütlema, kamandati ajakirjanikud saalist välja. Teda olevat vallanud meeltesegadus ja vastupandamatu soov kellelegi noaga susata. Siis ta suskaski esimesele ettejuhtuvale, ja see oli juhuslikult välisminister.
Ma tahaksin küsida: kas leidub üldse kedagi, kes sellist lugu suudab uskuda? Aga näe, suudab – terve rahvas suudab, kui TV-s maha lugeda. Sellega lõpetaksingi, ühte vanaroomlaste ütlust sai juba eespool korratud.
Muide, Mijailo Mijailović kandis teo toimepanemise ajal samuti musta rullnokka. Seda näidatakse Rootsi politseimuuseumis kui „suursaavutust“.
Kabala-sõpradele veel midagi: Joanne Cox mõrvati 16.6.2016 – 666.
Jaan Hatto