Lagunev ühisrinne Tallinnas – kink korruptsiooniuurijaile

  • Prindi

Korruptsiooniuurijad hõõrusid 18. oktoobril 2021 kindlasti suurest rõõmust käsi, kui kuulsid uudist: Keskerakonna ainuvõimu asendamiseks Tallinnas loodud ühisrinne juba lagunebki. Teatas ju nii sotsiaaldemokraatide linnapeakandidaat Raimond Kaljulaid kui ka Eesti 200 linnapeakandidaat Marek Reinaas mainitud päeval, et ühisrinnet ei tule ja pigem eelistatakse koostööd Keskerakonnaga.

Korruptsiooniuurijaile peakski nüüd pakkuma suurt huvi äsjaste ühisrindelaste nii ootamatu kannapööre. Lausa kahtlaselt ootamatu. Selline, mis sunnib küsima: mida siis Keskerakond mõlemale rindestlahkujale ikkagi lubas?

Keskerakondlike poliitikute ja ametnike korruptsioonitegusid on politsei uurinud juba kaua. Päris kõiki seoseid ega siirdeid pole aga siiski veel suudetud tuvastada. Sestap ongi korruptsiooniuurijail põhjust olla tänulik nii sotsiaaldemokraatidele kui ka Eesti 200-le, kuna nende ootamatu kannapöörde tagamaid uurides võib päevavalgele tulla nii mõndagi huvipakkuvat.

Igaüks, kes pole just eilne, taipab, et puhtinimlikult pole lihtsalt usutav, kui Keskerakonnast suure tüliga lahkunud Kaljulaid ühtäkki Keskerakonna-meelseks muutub. Nagu pole usutav seegi, kui keskerakondlikku korruptsiooni karmilt arvustanud Reinaas üleöö suhtumist Keskerakonda muudab. Korruptsiooniuurijad usuks seda veel kõige vähem.

Siseopositsiooni kahjurõõm

Mõlema rindestlahkunud erakonna siseopositsioonile tuleks juhtkonna sobing Keskerakonnaga seevastu kasuks. Sest laseks näidata, et tegu on üheaegselt põhimõttelagedate ja korruptsioonikalduvate juhtidega, kes tulebki ruttu välja vahetada.

Põhjus on lihtne: kui jätta säärased välja vahetamata, siis ei tee kummagi erakonnaga lähiaastatel koostööd ükski teine erakond, kuna pole ju teada, millal emb-kumb jälle kokkuleppest taganeda otsustab. Samuti pööraks neile seetõttu selja oluline osa valijaskonnast. Järgmised Riigikogu valimised on juba vähem kui pooleteise aasta pärast. Sestap tuleb mõelda juba nüüd, kellega tasub seal liitu luua, kellega aga mitte.

„Poliitika on võimaluste kunst,” ütleb üks elutark kõnekäänd. Sellega on vahel õigustatud ka põhimõttelagedust, isegi reetlikkust. Pärast tänavusi Eesti kohalikke valimisi tekkinud olukord on aga selline, mis lausa sunnib erakondi jääma põhimõttekindlaks ja usaldusväärseks. Sest neil, kes selleks ei jää, pole edaspidi ka eduväljavaateid. Kriisiaeg võimendab seda veel eriti.

Teisisõnu: Pyrrhose võit jääb Pyrrhose võiduks ka poliitikas. Kui sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 seda ei taju, küll siis elu ise aitab neil seda tajuda.

Tõnu Kalvet

 

© Tõnu Kalvet