Jõulukink keelamisusklikele

  • Prindi

Kinke saada on alati tore. Jõuluajal veel eriti. Eesti Vabariigi valitsus otsustaski äsja, vahetult enne jõulupühi, teha väga meeldiva jõulukingi kõigile neile, kes tunnevad erilist rõõmu kinnipanekust: kehtestas Harjumaal ranged liikumis- ja tegevuspiirangud. Põhjendus: sel moel olevat koroonaviiruse levikut lihtsam pidurdada.

Piirangupooldajad muidugi lausa hüppasid seepeale rõõmust. Vahepeal oli ju nende kinnisidee elujõulisus sattunud suurde ohtu, kuna uudised koroonavaktsiini peatsest saabumisest tekitasid võimaluse, et piirangute leevendamine muutub pöördumatuks. 

Valitsuse kink piirangupooldajaile oli oivalise ajastusega. Sest jõulud on teadupärast usupühad, usu juurde käibki aga lahutamatult oskus „lülitada välja kõik tegurid, mis segavad uskumast”. S.t. lülitada välja kaine mõistus. Piirangupooldajaid ei huvitanud nende kõikumatus usus ju vähimatki selline „pisiasi”, et – nagu lõppeva „koroona-aasta” kogemus üle maailma näitab – on piirangutest saadav kasu hulga väiksem kui kahju.

Väga võimalik, et koroonaviirusse nakatunute hulga kasv kõnealuste piirangute mõjul tõepoolest aeglustub. Vähemalt mõneks ajaks ikkagi. Siis on pärast hea raporteerida: „Näete nüüd ise – rangetest piirangutest oli ja on ikka abi!”

Sellest, millist kahju need piirangud tekitavad, püütakse siis aga targu vaikida. Või – kui see ei osutu võimalikuks – õigustada end sõnadega: „Keegi meist pole kõikvõimas ega kõiketeadja! Kes on veatu, visaku esimesena kivi!” jne.

Piiranguusklikke ega maskiusklikke ei huvita põrmugi asjaolu, et iga haiguse puhul on tähtsaim tegur ikkagi igaühe tõvekindluseaste. Mida tugevam on inimese tervis, seda vähem haigus teda kahjustada saab. Lõppeva „koroona-aastaga” loodi aga väga paljudele (vale)ettekujutus, justkui oleks parim viis haigestumist vältida hoopis see, kui kanda maski, hoiduda üksteisest kaugele ja pesta alailma käsi kemikaaliga, mis hävitab nahalt ka kõik kasulikud mikroobid. Selle ettekujutuse kohaselt pole siis tervislikult toituda ega liikuda vajagi, piisab ainult piirangute järgimisest.

Valitsusegi põhiaur läks piirangutele: nende kehtestamisele ja (kui neid oli veidikeseks leevendatud) nende üle arutlemisele. Seda selle asemel, et julgustada igaüht hankima võimalikult palju teavet tervisliku eluviisi kohta ja seejärel võimalikult tervislikult ka elama. Nõnda pandigi väga paljud uskuma, et inimesel endal pole vaja midagi teha, „hingepäästmiseks” piisab täielikult sellest, kui järgida piiranguid ja panna vaim valmis selleks, et juba eos leppida järgmiste, veelgi rangemate piirangutega. Lühidalt: tekitati tahtlikult omalaadne abitusesündroom.

Osaliselt on siin loogika muidugi olemas. Sest kui inimene oma tervise tugevdamise asemel piirdubki vaid maskikandmise pakutava kaitsega, siis loomulikult on ta tõvekindlus väiksem kui tarvis, ja ta tõepoolest vajab, et maski kannaks teisedki, samuti hoiduks temast võimalikult kaugele. 

Eraldi alamliigi moodustavad muidugi need, kes arvavadki tõsimeeli, et „pidu panna” on inimõigus. Mida kauem ja hilisemal kellaajal, seda parem. Nende immuunsüsteem on loomulikult keskmisest nõrgem, ja seetõttu on nad ka keskmisest haigusaltimad.

Kui inimene ise meelega ja sihikindlalt keeldub oma tervist tugevdamast, siis ei päästa teda karmist, kuid õiglasest lõpplahendusest miski ega keegi. Ka kõige rangemate piirangute kehtestamine mitte. Sest loodusseadustega ei vaielda. Loodusseadustega ei saa läbi rääkida, „otsida kompromissi”, pakkuda omapoolseid lahendusi. Loodusseadustega on asi lihtne: kes neid järgib, see jääb ellu; kes keeldub järgimast, see esmalt mandub, seejärel aga hukkub.

Ja siis ei päästa enam mingi usk. Kõige pimedamagi usu järgija saab kord nägijaks. Ent nagu kogemus näitab: enamasti alles siis, kui on juba liiga hilja.

Me kõigi kohus on hoolitseda selle eest, et pimeda usu järgijaid oleks võimalikult vähe.

Valitsus pole sellest kohustusest vabastatud (kuigi võib ise nii arvata). Sestap oleks tore (et mitte öelda: ainumõeldav), kui valitsus teeks järgmise kingi juba enam mitte usupõhiselt, vaid ikkagi teadmistepõhiselt, kooskõlas loodusseadustega.

Innukaile piirangupooldajaile võiks aga luua ja kinkida arvutimängud „Lukkupandud Eesti”, „Lukkupandud Euroopa” ja „Lukkupandud maailm”. Mängigu siis oma virtuaalreaalsuses terviseks! 

Ma ei pahandaks põrmugi, kui nad oma virtuaalmaailma jääkski. 

See oleks üks paremaid jõulukinke üldse, mida oskaksin soovida. Ja julgen arvata, et ma poleks kaugeltki ainus, kes mõtleb niimoodi.

Tõnu Kalvet

P.S. Asjaolu, et usupõhiste piirangute pealepressijaiks on teadlased (täpsemalt: osa neist), mitte aga usuorganisatsioonid, näitab väljakujunenud olukorra pentsikust veel eriti ilmekalt. Sest antud juhul on tegu teadlastega, kes teadlikult eiravad kõiki nüüdseks kogutud teadusandmeid, mis tõestavad vastupidist.

T. K.  

© Tõnu Kalvet