Keskerakonna loogika: Venemaa on sõbralik, väike, pehme ja valge karuke

  • Prindi
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: kolmapäeval, 23. veebruaril 2022. 22:56
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 3405

Kaisukaru on tuttav väga paljudele lastele. Ja ka endistele lastele. Selline armas, karvane, igapidi vahva. Lastel on kombeks pidada samasuguseks ka karupoegi. Kippuda koguni paitama või sügama. Ja kui siis karupoeg juhuslikult sõrme ära näksab, on lapse üllatus muidugi suur.

Poliitikudki on olnud kunagi lapsed. Seda on olnud ka kaks tuntud keskerakondlast – Mihhail Stalnuhhin ja Jaanus Karilaid. Nende kogemus karuga paistab aga olevat olnud täiesti vastandlik. Igatahes selline mulje jääb küll, kui jälgida nende „karuvaidlust”.

„Karuvaidlus” ise sai alguse 22. veebruaril 2022. Ja kujunes väga kõnekaks ja meeldejäävaks.

Nimelt ütles Riigikogu liige Stalnuhhin toona järgmist: „Arvata, et Venemaa on sõbralik, väike, pehme ja valge karuke – ükski riik pole selline. Iga riik kaitseb oma huvisid, seda teeb praegu ka Venemaa.”

Stalnuhhini see ütlus käis päev varem juhtunud sündmuse kohta, kui Venemaa tunnustas Ida-Ukrainas asuva Donetski Rahvavabariigi ja Luganski Rahvavabariigi omariiklust. Riigikogu saadikuna hindas Stalnuhhin seda sammu nii, nagu pidas õigeks, kasutades karukese-kujundit.

Riigikogu liige Karilaid polnud Stalnuhhini hinnanguga aga üldse nõus ja teatas oma seisukoha kohe ka ajakirjandusele. „Karilaid rõhutas, et kindlasti ei esinda Stalnuhhini vaated fraktsiooni ega erakonna seisukohti. „Tema mõtteavaldused pole poliitikavaatlejatele üllatuseks. See kõik on teada aastakümneid”,” kirjutas 23. veebruaril Karilaiu seisukohti vahendanud „Eesti Päevaleht”.

Taiplik lugeja sai teha sellest ainumõeldava järelduse: Keskerakonna ja ta Riigikogu-saadikurühma hinnangul Venemaa siiski on sõbralik, väike, pehme ja valge karuke.

Tõsi, kohe tekib tahtmine küsida: kui Venemaa tõepoolest on selline karuke, siis miks teda viimasel ajal mitmel pool sõimatakse ja pitsitatakse? Miks ähvardatakse teda majandussanktsioonidega ja muudegi survevõtetega?

Ja veel: kus on loomakaitsjate ja loomaõiguslaste silmad, kui pisikest karukest kiusatakse?! Muidu on ju mõlemat seltskonda näha olnud võitlemas loomade eest nii, et sülje- või muu rida taga. Nüüd aga passivad põõsas…

Karilaiu pahameelel võib aga olla veel üks põhjus. Nimelt see, et Stalnuhhini kirjeldatud karuke ei kattu välimuselt karuga, kes on üheks nimitegelaseks Karilaiu lemmikmultifilmis „Maša ja karu”.

Siit moraal: kinkigem igaühele just selline mängukaru, mis talle endale kõige rohkem meeldib!

Siis ei minda karu pärast tülli.

Ka poliitikas mitte.

Tõnu Kalvet

 

© Tõnu Kalvet