Kas Eesti läänepiir asus 22. juunil 1941 Kesk-Poolas?

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 22. juunil 2021. 17:12

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 4344

Mis saanuks, kui ajalugu kulgenuks teatud hetkest hoopis teisiti? Seda on endalt ja teisteltki küsinud nii ajaloolased kui ka ajaloohuvilised. Ent alati on vastus jäänud oletuslikuks, kuna toimunut ei saa enam muuta. Vähemalt ajamasinata mitte. Või siis sõiduta mõnesse paralleeluniversumisse.

Tabasin end tänavu kevadel mõttelt, et Vene ajalehe „Komsomolskaja Pravda” toimetusel võib emb-kumb olemas olla. Muidu ei avaldanuks ta oma tänavuses 19. numbris kirjutist „Riigid, millised toetasid sõja-aastail Saksamaad ja NSVL-i”.

Nimelt öeldakse seal selge sõnaga: „Saksamaa poolel sõdisid: Soome, Rumeenia, Itaalia, Ungari, Bulgaaria, Prantsusmaa, Hispaania, Horvaatia, Slovakkia, Tšehhi, Luksemburg, Holland, Belgia, Norra, Läti, Leedu, Eesti, Taani. Liitlaseks oli ka Jaapan. Vaikimisi toetasid Rootsi ja Šveits.”

„Oot-oot, pea nüüd hoogu! Eesti, Läti ja Leedu olid Suure Isamaasõja algushetkel ju juba Nõukogude Liidu koosseisus. Kuidas nad said siis iseseisvad riigid olla?!” võib siinkohal hüüatada mõni kärsitu lugeja.

Olidki Nõukogude Liidu koosseisus. Seda õpetab ametlik ajalugu ja kinnitab ka toonaste inimeste elukogemus. Ja mis samuti tähelepanuväärne: ses küsimuses kattub ametliku ajaloo seisukoht nii enne kui ka pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Tõlgendused ja rõhuasetused muidugi ei kattu, kuid põhimõte küll.

Nõukogude ajal ilmus Suurest Isamaasõjast mälestusi ja uurimusi arvutult. Neist murdosagi tsiteerida oleks lausvõimatu. Sestap piirdungi siinkohal vaid ühega neist – koguteosega „Suure võitluse algus”, mis ilmus kirjastuse „Eesti Raamat” väljaandel 1965. aastal.

„Kuigi juba tükk aega oli maailma atmosfääris tunda sõjaohtu, algas sõda meile mõnevõrra ootamatult. 22. juuni oli pühapäev. Valitsuse liikmed veetsid puhkepäeva kes Vääna-Jõesuus, kes Keila-Joal, kes mujal. Siis aga saabus ootamatu kutse Tallinna. Me mõistsime, et midagi on juhtunud. Kogunesime kõik Keskkomiteesse, mis tol ajal asus Tõnismäel, seal, kus praegu on Partei Ajaloo Instituut. Ja Johannes Lauristin oligi esimene, kes meile teatas: „Kallid seltsimehed, Hitler on meie maale kallale tunginud. Kõik puhkused tuleb katkestada. Tuleb tööle asuda, et fašistidele vastulöök anda”,” meenutab ses teoses Suure Isamaasõja puhkemist Eduard Päll – Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja kultuuriküsimustes (meie mõistes kultuuriminister).

Lauristini teatel oli Hitler kallale tunginud „meie maale”. Kus see „meie maa” siis asus? Kas Eestis?

Ei. Sest 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale ju Kesk-Poolas asuvatele Nõukogude Liidu osadele. Lauristini sõnastus oli tolle aja vaimu järgi täpne, lausa ainumõeldav: rünnatuks osutus ju Nõukogude Liit. Eesti aga oli tollal Nõukogude Liidu osa.

Kust aga võttis „Komsomolskaja Pravda”, et Eesti, Läti ja Leedu olid tol hetkel riiklikult iseseisvad?

Kui jätta kõrvale ajamasina-seletus, siis ühtki teist head seletust esimese hooga tõesti ei leia. Kui mitte pidada selleks muidugi seletust, et Venemaagi on asunud „ajalugu ümber kirjutama”, s.t. tegelema sama asjaga, mida Venemaa juhtkond on Balti riikidele ette heitnud juba vähemalt paarkümmend aastat – kogu Putini valitsusaja. Tegelikult kauemgi.

Aga vahest vihjab „Komsomolskaja Pravda” sellele, et mainitud kolm riiki oli saanud riikliku iseseisvuse tagasi pärast Saksa sõjaväe siiasaabumist?

Kui tõesti vihjab, siis läbinisti ekslikult. Sest Saksa vallutajad soostusid lubama Eesti riiklik iseseisvus taastada alles 1945. (!) aasta hilistalvel või varakevadel – siis, kui rinne oli jõudnud liikuda Saksamaale ning Eesti ja teisedki Balti riigid (välja arvatud „Kuramaa kott”) juba mitu kuud olnud uuesti Nõukogude vallutajate võimu all. Saksa okupatsioonivõimud ei tahtnud Eestis viibides mingist omariikluse taastamisest kuuldagi ja pidasid seetõttu ohtlikuks lisaks kommunismimeelsetele ka iseseisvusmeelseid. Jüri Uluotsa kui presidendi ülesannetes oleva peaministri poole pöördusid alles viimases hädas – siis, kui oli päevselge, et ilma eestlasi kaasamata ei õnnestu idarindel korralikku vastupanu osutada. Ja ka siis peljati, et Uluotsa üleskutse peale oli end kaitseväkke pakkunud „liiga palju” eestlasi. „Liiga palju” muidugi okupatsioonivõimu seisukohast.

Üks seletus on siiski veel: „Komsomolskaja Pravda” asjaomase kirjutise autor teadis ajalootõde oivaliselt, kuid lähtus kirjutades sellest, et nüüdislugejate seas on ülekaalus juba need, kes ajalugu ei tunne ja seetõttu usuvad kõike.

Ühest küljest ei peaks mingi vassiva Vene ajakirjaniku kirjatükk eestlasi ju puudutama. Meid ju ei üllata, et seal vassitakse; on alati vassitud. Meil pole vaja lasta sel oma tuju rikkuda.

Teisest küljest on aga heagi, et see kirjatükk ilmus. Sest kui Venemaa juhtkond peaks Eestit taas süüdistama „ajaloo ümberkirjutamises”, siis saame kohe välja käia kõnealuse kirjutise. Pealegi pole „Komsomolskaja Pravda” ju mingi ajutine ega nurgatagune leht, vaid on Venemaa oludes vägagi tuntud ja pikaealine.

Kujundlikult öeldes: me vastane ise andis meile järjekordse trumbi, mida saame kasutada ta enese vastu. Seda nii Suure Isamaasõja 80. aastapäeval kui muulgi ajal.

Ja kui üks eesti laulusalm teatab, et Eesti piir – mõistagi idapiir! – käib vastu Hiina müüri, siis nüüd võiks leidlikud laulukirjutajad luua sellisegi laulu, mis pajatab sellest, kuidas 22. novembril 1941 asus Eesti läänepiir Kesk-Poolas…

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet