Uudised

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 16:23

Kirjutas Autor.

Klikke: 12318

Rahvuslaste Tallinna Klubi liikme, Eesti Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu esimehe Valdo Paddari kõne tekst, mis jäi ootamatute arusaamatuste tõttu 23. augustil 2010 Hirvepargi-üritusel ette lugemata. Ürituse peakorraldaja, teenekas eesti rahvuslane Jüri Liim palus härrasmehena selle piinliku vahejuhtumi pärast hiljem vabandust ja kinnitas, et asja taga ei olnud mingit Isamaa ja Res Publica Liidult tulnud käsku või keeldu.

Austatud Kaasvõitlejad, Aatekaaslased ja rahvuslikud kodakondsed!

Kui aastal 1987 ei õnnestunud mul osaleda siintoimunud esmaüritusel, kuna seda ei võimaldanud kamber-tüüpi eluase, siis juba 1988. aasta 23.augustil sain öelda, mida soovisin. Seda oli raske teha ja sestap valisin hilisemalt punastama paneva luulesepa, Erni Hiire 1939. aasta „LOOMINGU“ augustinumbris avaldatud luuleread, pealkirjaga „HOMSESSE“.

Järgnevatel aastatel hakkas see „homne“ ka reaalsemat palet võtma ja täna, 22 aastat pärast „Homsesse“ loetut, tuleks ette lugeda (ja miks ka mitte laulda!?) hoopis Heldur Karmo „EILA VEEL“. Kuid aitab sissejuhatusest, lubage nüüd asuda teemakohasema teksti juurde.

Poliitikat ja poliitikuid on ikka võrreldud teatriga. Tõsi, näitlejad oma professionaalsusega on suutelised mängima ka mistahes poliitilist rolli, samas kui poliitikutele jääb ikka ja jälle vaid õnnetu hampelmanni roll. Kuid teada tõde on ka see, et suures poliitikas esinevad sageli ka sellised teatrisse kuuluvad osalised, nagu suflöörid. 23. augustil, täna 71 aastat tagasi, olid nendeks Molotov ja Ribbentrop. See, mis järgnes ja kuidas eluetenduse, millele nimeks ka Teine Maailmasõda, epiloog välja nägi, see ei unune ega kao põlvkonnapikkuse omariigiks olemisega. Aga tagasi eluteatri ehk poliitika juurde. Puudutamata kedagi, mõistame ometi, et ühelgi etendusel ei ole seda ilu ja võlu, mida annavad juurde aksessuaarid, butafooria, mis sageli petab sedavõrd, et rolli sisseelanud näitlejadki haaravad laualt vahaõuna ja püüavad hambad sinna sisse lüüa.

Eestlased on seltsiv tõug ja eestlus sai alguse omariiklikuks tekkeks seltsielust. Olgu selleks siis olnud laulu-, tantsu-, näitemängu või ka karskusseltsid.

Jah, seltskondlikud on meie naaberrahvadki. Osa neist aga sunniviisiliselt, vabatahtlikult ja ilma seltsi olemust tabamata. Ja siis ta käivitus, „Estonia“ selts andis meile midagi, milles on juba kahel korral sündinud eestlaste oma tahte avaldus. Ja siis, selle Teiseks Maailmasõjaks nimetatud näitemängu lõpuvaatuses see juhtus: 24.veebruaril 1944 saadeti näitelavale Nõukogude lennuvägi, vabastama Eestit teise suflööri etteütlusest, „vabastamise“ tähe all pommitasid viisnurksete sabatähistega lendavad aksessuaarid meie suurimat seltsielu tähist- „Estonia teatrit“. Võiks arvata, et just sealt loodeti fašism korraga välja ajada! Laval kujunes välja tõeline draama, pommitajad leidsid oma haleda lõpu ja maailmas lõppes taaskord kümne etleja etteaste. Kui ka juhtus, et mõni neist sandistunult mullakamarani jõudis, pole edasisest faktimaterjali ega ühtegi käsikirjalist viidet, et mõni põlenud torso ka tegelikkuses Saksa armee ja riigi toel oleks maha maetud.

Tuleks ehk tagasi teatri ja poliitika juurde. See etendus on läbi! Aga lubage mulle küsimus: miks on meie Sõjaväekalmistul, Eesti Vabadussõjas langenute haudadel, pealematmistest rääkimata, miks on seal see betoonist postament, millele ka sellel aastal viidi Eesti Vabariigi sünnipäeval, päeval, mil enamus eestlasi elab oma seltsielu, miks on seal endiselt punased roosid ja see lavakujundus, butafoor, aksessuaar, obelisk kümnele fašismi teatrimajast välja ajajale? Ja kui ka ei suudeta ilma ammu enam mitte mängukavas olevate rollideta hakkama saada, kas ei oleks siis targem see postament tuua sinna, kust nende väidetavate kümne etleja elunatukesed ka otsa said - „Estonia“ teatrimaja ette?

Las siis toovad need, kes ikka toovad, oma roosid ja nelgid neile, kes teise suflööri tekstiraamatust midagi ei pidanud! Kas jõuab kord ka kohale, et iga etenduse järel jäägu kõik vajalik, kuid viidagu täiesti kasutu ja mõttetu butafooria. Olgugi, et „Estonia“ on uuesti kerkinud ja uus on ka eestlaste paleus, ikkagi piisab meile omadest või kui, siis – äärmisel juhul – setude Pekost.

Ja veel. Kas mitte jälle ei ole tekkinud poliitteatri lavale, sinna, otse rambiääre ette, kaks kuplikest, mõlemas etteütlejad sees?

Sedapuhku tundub mulle, et üks on kahtlaselt tuttava alfapeediga ja teine nii tõmmu, et päris kaugelt maalt, lausa suure vee tagant. Kas jälle saab seltsivast ja seltskondlikust väikerahvast suure näitemängu tahtmatu publik?

Lisaks tekstis esinenud kohtadest ja konkreetsest „sambast“

Tallinna Sõjaväekalmistul (Filtri teel) otse „Aljoša“ juurest ca 20 meetrit vasakule jääb monument, millel venekeelne tekst mõlemal pool. Aversi (esikülje) poolel on nende 10 lenduri, kes väidetavalt on sinna maetud, nimed.

alampolkovnik KAMINSKI M.N.

kapten FEDJAKOV A.M.

vanemleitnant SERGEJEV A.P.

vanemtehnik leitnant JAKUŠEV S.S.

vanemtehnik leitnant TŠISTOV – KUMANTSEV V.M.

vanem JAŠIN A.P.

vanem FILIMONOV N.D.

reamees ZVERKIN V.E.

reamees DEMENTJEV G.G.

reameesGORŠAKOV N.F.

All seisab, et lennuekipaaž hukkus 24. veebruaril 1944!

Reversil (tagaküljel) seisab vene keeles (autori eestindus):

SIIA ON MAETUD LENNUKIEKIPAAŽ, KES HUKKUS KANGELASLIKUS VÕITLUSES, TÄITES LAHINGUÜLESANNET NÕUKOGUDE EESTI VABASTAMISEKS.

Valdo Paddar