Uudised

Sini-kollane sudu

  • Prindi

Eestit tabanud on häda,
olukord on täitsa mäda:
igasugu pätid, sulid
Ukrainast meie maale tulid.

Neid üha juurde tulvas, valgus,
neil polnud otsa ega algust.
Tulid naglalt, tulvil kangust,
sest riik ei ilmutanud rangust.

Eesti-tee neil lahti tegi
osa eestlasi, kes segi
ja usub siiralt propajama,
et pätte peabki abistama.

Miks on nii? Sa ära päri!
Osal eestlastest see äri.
Ukraina-värk neil ära tasub,
sellest lõikavadki kasu.

Üha huugab meediamasin,
tootes uudiseid, mil kasin
tõesisaldus ja kõlblusnormid –
sini-kollast propat vorbib:

„Ukrainlased kõik nunnud, head.
Neid oma turjal kandma pead.
Ja kui ka sinu tasku poeb
ehk nende käsi, see ei loe!”

Ja näedki sini-kollast udu
meid vaevamas kui mürgisudu.
Näed laiutamas võõraid värve
su kodumaal, ja söömas närve.

Ja juhtkond käitub nagu tõbras:
end nimetab Ukraina sõbraks,
ei oma rahval’ appi tõtta,
vaid riiki hoopis tõukab sõtta.

Siis relvi, demineerijaid
ja jamade planeerijaid
meilt saab punt riigipöörajaid,
Ukraina rahva nöörijaid.

„Mis oma rahva vintsutused?!”
Eliit meil neile kõrgelt kuseb.
Need teda sugugi ei paina,
tal prioriteediks ju Ukraina.

Malorosse toetab heldelt,
öeldes eestlasele selgelt:
„Olema pead rahakotiks!
Keda muidu me siis kotiks!?”

On me eliidil umbes aju,
ta ikka veel ei adu, taju:
kord sini-kolla-sudu hajub,
Ukraina aga mutta vajub.

Siis kaovad me tänavapildist
banderalaste lipud, sildid,
mis rängalt riivanud on silma,
meid ärritanud ammuilma.

Ja kaob ka iga maloross,
kes käitund nagu Eesti boss
ja trikitand kui võlur Oz.
Tal muidu välja läheks toss.

Eliiti aga tabab pila,
tast imbub sini-kollast ila.
Ja rahvas pugejaid ei talu,
neil’ pähe istutab puuhalu.

Tõnu Kalvet

Valminud Tallinnas 3. mail 2022 kl. 17.26.

© Tõnu Kalvet