Rahvuslaste Tallinna Klubi
Iseseisvuspäeval Tallinnas tulekul rahvaalgatust nõudev kõnekoosolek ja Toompea-marss
Rahvuslaste Tallinna Klubi (lüh. RTK) korraldab 24. veebruaril 2012 Tallinnas kaks üritust, kus nõutakse rahvaalgatuse taastamist Eesti Vabariigi seadusandluses.
Sellealane kõnekoosolek algab kl. 13 ja toimub kesklinnas, Tammsaare pargis. Pärast koosoleku lõppu kl. 14 marsitakse lippude lehvides ja trummipõrina saatel Toompeale.
Rahvaalgatuse taastamine sellisel kujul, nagu see oli sätestatud Eesti Vabariigi (lüh. EV) 1920. aastast pärit põhiseaduses, on RTK hinnangul hädavajalik, et EV kodanikud saaks riigis toimuvat otsesemalt mõjutada. RTK leiab, et praeguses olukorras ei saa kodanikud oma tahet piisaval määral väljendada ning riiki juhtiv poliitkartell surub kodanikele oma tahtmise alati peale.
RTK asutaja, Jaan Hatto meenutab: „1920. aasta põhiseaduse kohaselt piisas kahekümne viie tuhande kodaniku häälest, et seaduseelnõu võetaks Riigikogus arutusele ning kui Riigikogu selle tagasi lükkas, siis tuli eelnõu panna rahvahääletusele. Referendumi tulemus oli Riigikogule siduv, eelnõu muutus seaduseks. EV praeguse põhiseaduse järgi (56. paragrahv, 2. lõige) seevastu teostab rahvas küll kõrgeimat riigivõimu rahvahääletuse läbi, kuid rahval pole mingit võimalust rahvahääletust ise algatada.”
RTK korraldas rahvaalgatuse taastamist nõudva kõnekoosoleku ja Toompea-marsi ka 2011. aasta 24. veebruaril. Toonane kõnekoosolek peeti samuti Tallinna kesklinnas – Musumäel. Samal teemal 20. augustil 2012 korraldatud kõnekoosolek ja Toompea-marss toimus aga juba Tammsaare pargis.
RTK on Talinnaga seotud eestimeelseid inimesi ühendav ning esindav organisatsioon, kes pooldab Eesti riikliku iseseisvuse ning Eesti rahvusriikluse taastamist.
Lähem teave 24. veebruari kõnekoosoleku ja marsi kohta:
Jaan Hatto (mobiil: 51 90 33 74)
Aare Pällin (mobiil: 56 77 89 16)
Hannes Vanaküla (mobiil: 51 37 196)
Tõnu Kalvet
Rahvuslaste Tallinna Klubi korraldas Läti saatkonna juures läti keele toetuseks piketi
Rahvuslaste Tallinna Klubi korraldas neljapäeval, 16. veebruaril 2012 Tallinnas Tõnismäel, Läti Vabariigi saatkonna juures piketi. Paarikümmend piketeerijat kandis eesti- ja lätikeelseid plakateid ning Eesti ja Läti riigilippe. Plakatid „Ei keeleokupatsioonile“, „Läti keel – ainus valik!“, „Langeb Läti – langeb ka Eesti!“ väljendasid solidaarsust läti keelega.
Pikett korraldati seoses 18. veebruaril 2012 Lätis toimuva rahvahääletusega, kus otsustatakse vene keele Läti teiseks riigikeeleks muutmise ettepaneku üle.
Rahvuslaste Tallinna Klubi tegi avalduse, mis anti üle ka Läti saatkonnale. Eesti rahvuslased soovitasid avalduses kõigil Läti elanikel hääletada vene keele riigikeeleks saamise vastu. Avalduses juhiti tähelepanu sellelegi, et kui vene keelest peaks saama Läti Vabariigi teine riigikeel, siis muutuks vene keel seeläbi koheselt ka Euroopa Liidu ametlikuks keeleks.
Aare Pällin
E-post: This e-mail address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it
Rahvuslaste Tallinna Klubi pöördumine Läti patriootide poole seoses riigikeele-alase rahvahääletusega Lätis
Rahvuslaste Tallinna Klubi avaldab toetust kõigile Läti patriootidele ja soovitab neil hääletada 18. veebruaril 2012 toimuval rahvahääletusel vene keelele riigikeele staatuse andmise vastu.
Vene keelt nõuavad riigikeeleks kutsumata külalised – need, kes nii Lätisse kui Eestisse toodi nõukogude võimu mahitusel ja käsul, vastu põliselanike tahtmist; need, kes ei oska ega taha põliselanike vajadustega arvestada. Kui öelda 18. veebruari rahvahääletusel nende jultunud taotlusele ühemõtteline „ei!“, siis oleks see ühtlasi selge sõnum: kes ei taha põliselanikega arvestada, sellele head teed siit minna!
Lätlased ja teised Läti patrioodid! Teadke, et teil pole taganeda kuhugi; te selja taga on Euroopa Liit! Sest kui vene keel saab riigikeeleks Lätis, siis tähendab see, et ta saab automaatselt ametlikuks keeleks kogu Euroopa Liidus. Siis peavad end moskoviitide keele surve alla painutama juba kõik Euroopa Liidu rahvad. Sel moel langeks Euroopa Liidu rahvad juba kahepoolse surve alla: praegusele, Brüsselist avaldatavale survele lisanduks Moskvast avaldatav surve. Kahel rindel peetavat sõda võita on aga teatavasti üliraske, enamasti ilmvõimatu.
Seepärast panebki Rahvuslaste Tallinna Klubi kõigile Läti patriootidele südamele: öelge „viienda kolonni“ jultunud taotlusele 18. veebruaril valjuhäälne, selge „ei!“!
Rahvuslaste Tallinna Klubi volitusel:
Tõnu Kalvet
Aare Pällin
Tallinnas, 12. veebruaril 2012.
Parasiitsüsteemi saab takistada ainult rahvuslusThere are no translations available. Edu saavutamiseks tuleb Eesti rahvuslastel esmalt muuta oma sisemaailma. Alles siis muututakse rahvale meeldivaks. Kui vaadelda rahvuslikke liikumisi Eestis, siis avaneb kurvastav pilt: ollakse üksteisega vaenujalal ega suudeta koonduda ühtseks jõuks. Kui vaadelda seda probleemi füüsilisel tasandil, siis jääbki probleemi olemus arusaamatuks. Aga kui vaadelda probleemi maagi seisukohast, siis on asi väga selge. Selleks me peame mõistma, et igal inimesel on olemas oma sisemaailm. Iga maailm seisab püsti kolmel postulaadil. Inimesele, kes on iseenda peremees, on omane kolm põhimõtet, mille järgi ta käib. Inimene, kes ei tule selle peale ise, võtab reeglid kas loodusest või parasiitsüsteemilt. See kolm postulaati rakendub looduses kõikjal. Näiteks karja juhiks saab kõige parem isend. Mesilased ja sipelgad teevad täiuslikku koostööd. Ka kiskjad jahivad organiseeritult. Ja kõige olulisem: loodus areneb primitiivsemast kõrgemaks. Parasiitsüsteemi kolm postulaati on: Minu kurvastuseks käib enamus inimesi just kolme viimatimainitud postulaadi järgi. Seda näeme nende käitumisest. Näiteks see, mida teised ostavad, seda ostab ka inimene. Ta ei juurdle selle üle, kas see on vajalik ja kvaliteetne. Seda nimetatakse moe järgi käimiseks. Me alati vaatame, mis välismaa arvab. Kui sealt kiidetakse midagi heaks, siis me võtame selle omaks. Ja alati otsime iidseid tõdesid, tarkusi. Tahame toetuda vanale ja armsale. Kardame uusi asju. Kolmas (parasiit)postulaat on meisse väga juurdunud. Kui me teeme kedagi põhjendamatult maha, üritame leida teistes vigu, mis ei häiri tegelikult meie eksistentsi, siis me üritame vaimselt teda tappa, lootuses saada tema au, kuulsust, positsiooni endale. Esiteks, tuleb loobuda parasiitpostulaatidest. Me peame ajama oma asja vaatamata sellele, mida teised arvavad. Peame loobuma prestiižikollist. Tähtis on see, et loome midagi ilusat ja head. Teiseks, me peame teadma, et üks inimene on hea ainult ühes valdkonnas, erandjuhul ka mõnes või mitmes, kuid ta ei suuda olla parim kõigis valdkondades. Ta vajab teisi – neid, kes on teistes eluvaldkondades temast paremad. Need on ta liitlased, mitte vaenlased. Näiteks ärimees ei konkureeri vaimuinimesega, kultuuriinimesega, ajaloolasega, arstiga jne. Elus on nii palju eluvaldkondi, et igale rahvuslasele jätkuks ühestki valdkonnast, millega tegeleda; ta ei pea ronima teiste mängumaale. Ja kolmandaks, kui meil tekib tahtmine kedagi maha teha, siis hoiame parem oma keele hammaste taga ja kordame endale: „Ma ei taha teist hävitada. Ta võib mulle hoopis vajalik olla.” Kui suudame endast välja ajada meisse jõuga sissetopitud parasiitpostulaadid, siis nende asemele tekivad meie endi omad või looduse omad. Selline inimene saab jõudu ja väge planeedilt ning muutub meeldivaks teistele. Ja rahvas hakkab tema ümber koonduma. Seega lahendus on lihtne: muudame ennast ja ümbrus muutub automaatselt. Jah, eks ühiskonna teenrid taha sellist inimest hävitada. Aga neil pole jõudu. Ja ussitagugi siis pigem omaette. Parasiitsüsteemi saab takistada ainult rahvuslus. Seda kartis Nõukogude Liit, seda kardavad ka Ameerika Ühendriigid ja loomulikult EL. Ega nad asjata ütle, et rahvuslus on nende vaenlane number üks. Algne, täispikk variant Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe "Rahvuslik Teataja" 3. numbris (detsember 2011) ilmunud artiklist. |
Ärgem kartkem "igaks juhuks"! Kasutagem ära kõik võimalused, mis on!There are no translations available. 9. juulil 2011 Tartus, Kalevipoja kuju juures Tartu ülestõusu 70. aastapäeva kõnekoosolekul peetud kõne
Lugupeetud kohalviibijad! Head aatekaaslased! Tänane üritus on vähemalt ühe asja poolest väga õpetlik. Sest need, kes ajalugu tunnevad, need teavad, et Tartu ülestõus algas siis, kui Punaarmee oli veel Eestis. Tähendab, seda ülestõusu alustada polnud üldsegi ohutu. Jah, tõsi küll, surve oli sakslaste löökide mõjul nõrgenenud. Aga see surve oli olemas. Ja eeskuju saab sellest võtta sel moel, et ka tänapäeval, üldse päris paljudes eluolukordades kasutada ära kõik võimalused, mis on. Sest kui me vaatame natukene elu, siis selgub, et inimesed, ka organisatsioonid tihtipeale kardavad ka siis, kui pole mingit põhjust karta. Kardetakse nii-öelda igaks juhuks. Aga seda ei ole mõtet teha. Sellega me lihtsalt jääme ilma oma elu väärtuslikest hetkedest, jätame tegemata palju head oma lähedastele, oma rahvusele, iseendalegi. Seepärast võtkemgi eeskuju toonastest ülestõusnutest! Nemad ei kartnud. Nad said aru, et suurem surm, suurem oht on juba möödas ja kui sa oled mees, siis sa suudad päris palju ära teha. Tänane üritus on korraldatud paari organisatsiooni poolt – Eesti Leegioni Sõprade Klubi ja kui ma õigesti aru saan, siis ka Eesti Rahvusliku Liikumise korraldatud. Ja rõõmustav on asja puhul see, et korraldajate hulgas on päris palju noori. See tähendab, [et] kui nemad saavad pereisadeks, pereemadeks või kui nad juba on, kui nende lapsed saavad suuremaks, siis nemad saavad anda seda teadmist edasi. Nad on uurinud päris põhjalikult Eesti ajalugu, ka Tartu ajalugu, ka Tartu ülestõusu ajalugu, ja nad saavad seda nii-öelda emapiimaga edasi anda. See tähendab, et kui läheb niimoodi, nagu Bruno Javoiš ütles oma tänases kõnes ja iga aastaga tuleb rohkem inimesi siia üritusele, siis näiteks kümne aasta pärast võib siin olla juba nii palju inimesi, et ei mahu ära ja osa jääb lausa Raekoja platsile. Keegi peab kunagi otsa lahti tegema ja tänase ürituse korraldajad tegid selle ilusti lahti. Ja me võime vaadata muidugi, et täna on võrdlemisi vähe inimesi tulnud, aga see on tihtipeale iga asjaga [nii]. Alguses üks väike rühm lükkab asja käima ja pärast inimesi tuleb ja tuleb kogu aeg juurde ning mõne aja pärast kõik tõsimeeli arvavad, et see on alati olnud massiüritus. Sellepärast suur tänu kõigile, kes kohale tulid, ja veelgi suurem tänu korraldajatele! Ja ühtlasi siis tervitan ka kõiki Rahvuslaste Tallinna Klubi poolt. Aitäh! Tõnu Kalvet
Kõne video asukoht internetis: http://www.youtube.com/watch?v=ymQz_PZ9IoM |






