Edu saavutamiseks tuleb Eesti rahvuslastel esmalt muuta oma sisemaailma. Alles siis muututakse rahvale meeldivaks.

Kui vaadelda rahvuslikke liikumisi Eestis, siis avaneb kurvastav pilt: ollakse üksteisega vaenujalal ega suudeta koonduda ühtseks jõuks.

Kui vaadelda seda probleemi füüsilisel tasandil, siis jääbki probleemi olemus arusaamatuks.

Aga kui vaadelda probleemi maagi seisukohast, siis on asi väga selge. Selleks me peame mõistma, et igal inimesel on olemas oma sisemaailm. Iga maailm seisab püsti kolmel postulaadil. Inimesele, kes on iseenda peremees, on omane kolm põhimõtet, mille järgi ta käib. Inimene, kes ei tule selle peale ise, võtab reeglid kas loodusest või parasiitsüsteemilt.

Looduse ja parasiitsüsteemi postulaadid

Looduse kolm postulaati on:
1) kvaliteetsem juhib;
2) hüve luuakse meeskonnatööna;
3) omaks võetakse see, mis arendab, tõstab kvaliteeti, loob heaolu.

See kolm postulaati rakendub looduses kõikjal. Näiteks karja juhiks saab kõige parem isend. Mesilased ja sipelgad teevad täiuslikku koostööd. Ka kiskjad jahivad organiseeritult. Ja kõige olulisem: loodus areneb primitiivsemast kõrgemaks.

Parasiitsüsteemi kolm postulaati on:
1) mass määrab, mis on hea;
2) esimesel on õigus, tema kehtestab reeglid;
3) kelle tapad, selle saad.

Minu kurvastuseks käib enamus inimesi just kolme viimatimainitud postulaadi järgi. Seda näeme nende käitumisest. Näiteks see, mida teised ostavad, seda ostab ka inimene. Ta ei juurdle selle üle, kas see on vajalik ja kvaliteetne. Seda nimetatakse moe järgi käimiseks. Me alati vaatame, mis välismaa arvab. Kui sealt kiidetakse midagi heaks, siis me võtame selle omaks. Ja alati otsime iidseid tõdesid, tarkusi. Tahame toetuda vanale ja armsale. Kardame uusi asju.

Kolmas (parasiit)postulaat on meisse väga juurdunud. Kui me teeme kedagi põhjendamatult maha, üritame leida teistes vigu, mis ei häiri tegelikult meie eksistentsi, siis me üritame vaimselt teda tappa, lootuses saada tema au, kuulsust, positsiooni endale.

Lahendus

Selle teadmise baasilt saame ka tuletada lahenduse. Meil pole vaja rahvuslikke jõude jõuga kokku suruda. Tuleb alustada oma sisemaailma postulaatide ümbertegemisest.

Esiteks, tuleb loobuda parasiitpostulaatidest. Me peame ajama oma asja vaatamata sellele, mida teised arvavad. Peame loobuma prestiižikollist. Tähtis on see, et loome midagi ilusat ja head.

Teiseks, me peame teadma, et üks inimene on hea ainult ühes valdkonnas, erandjuhul ka mõnes või mitmes, kuid ta ei suuda olla parim kõigis valdkondades. Ta vajab teisi – neid, kes on teistes eluvaldkondades temast paremad. Need on ta liitlased, mitte vaenlased. Näiteks ärimees ei konkureeri vaimuinimesega, kultuuriinimesega, ajaloolasega, arstiga jne. Elus on nii palju eluvaldkondi, et igale rahvuslasele jätkuks ühestki valdkonnast, millega tegeleda; ta ei pea ronima teiste mängumaale.

Ja kolmandaks, kui meil tekib tahtmine kedagi maha teha, siis hoiame parem oma keele hammaste taga ja kordame endale: „Ma ei taha teist hävitada. Ta võib mulle hoopis vajalik olla.”

Kui suudame endast välja ajada meisse jõuga sissetopitud parasiitpostulaadid, siis nende asemele tekivad meie endi omad või looduse omad. Selline inimene saab jõudu ja väge planeedilt ning muutub meeldivaks teistele. Ja rahvas hakkab tema ümber koonduma.

Seega lahendus on lihtne: muudame ennast ja ümbrus muutub automaatselt. Jah, eks ühiskonna teenrid taha sellist inimest hävitada. Aga neil pole jõudu. Ja ussitagugi siis pigem omaette.

Ainus võimalus on suurendada oma rahvuskultuuri

Tuleviku kohta ei oska ma muud öelda, kui seda, et Euroopa Liidu energeetiline keha on tugev ja ta ei lagune. Igatahes lähiajal küll mitte. Meile luuakse illusoorseid mänge, et me selle süsteemi ehitamist toidaksime. Ja kõige kurvem on see, et EL-i nägu muutub järjest enam Nõukogude Liidu näo sarnaseks. Seega meil pole muud võimalust, kui suurendada oma rahvuskultuuri.

Parasiitsüsteemi saab takistada ainult rahvuslus. Seda kartis Nõukogude Liit, seda kardavad ka Ameerika Ühendriigid ja loomulikult EL. Ega nad asjata ütle, et rahvuslus on nende vaenlane number üks.

HANNES VANAKÜLA

Algne, täispikk variant Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe "Rahvuslik Teataja" 3. numbris (detsember 2011) ilmunud artiklist.